Sergei Dovlatov on siiski geenius. Sest geniaalsus peitub lihtsuses. Pane lihtsalt kirja enesega toimunu, ole aus, lisa paar sügavamat mõtet, kirgasta tausta, ole sõnaosav ja värvikas ning su raamatud väärivad lugemist ka teis, kolmandat ja neljandatki korda.
Kui Dovlatov taasilmub, siis loed teda taas. Ja naudid. Lihtsust ja sügavust. Venelikkust, mis on segatud nõukogude tegelikkusega. Vaat just Dovlatovi raamatud on omal ajal kommunistliku partei poolt ainuõigeks kinnitatud sotsialistliku realismi kirjandusstiili parimad näited, ent millegipärast Venemaal neid trükki ei lubatud. Kommunistid ei uskunud, et reaalsus on just selline, või õigemini uskusid, kuid ei soovinud seda laiemale publikule näidata.
«Tsoon» on Dovlatovi kui kunagise vangivalvuri pilguheit nõukogulikku laagriellu, kus selgub, et ka kurjategijad on tegelikult inimesed. Raamatu sissejuhatuses kirjeldab ta, miks kirjastaja «Tsooni» trükkida ei soovinud. Sest: «Laagriteema on ammendatud. Arvukad vanglamemuaarid on lugeja ära tüüdanud. Pärast Solženitsõnit pole sel teemal enam midagi öelda. Need kaalutlused ei kannata kriitikat. Mõistagi ei ole ma Solženitsõn. Kas see võtab mult õiguse olemas olla? Ka on meie raamatud täiesti erinevad. Solženitsõn kirjeldab poliitvangide laagreid. Mina kriminaalvangide laagreid. Solženitsõn oli vang. Mina olin vangivalvur. Solženitsõni arvates on laager põrgu. Mina aga arvan, et põrgu – see oleme meie ise .»
«Kohver» on peotäis meenutusi, milleni viisid emigreerudes kaasavõetud asjad: Soome kreppsokid, nomenklatuursed kingad, korralik kaherealine ülikond, ohvitseri vöörihm, Fernand Leger' kuub, popeliinsärk, talvemüts ja autojuhikindad.
On elatud, võib Dovlatov uhkelt öelda.
«Vaatasin tühja kohvrit. Põhjas oli Karl Marx. Kaanel Brodski. Ja nende vahel untsus, hindamatu ja ainumas elu.
Panin kohvri kinni. Ses veeresid kõrinal ringi naftaliinikuulikesed. Asjad lebasid kireva hunnikuna köögilaual. See oli kogu vara, mis ma olin kolmekümne kuue aastaga kogunud. Kogu oma kodumaal elatud elu kestel. Ma mõtlesin: kas see on tõesti kõik? Ja vastasin: jah, see on kõik.
Ja nüüd, nagu öeldakse, võtsid minu üle võimust mälestused. Nähtavasti olid nad peidus nende armetute kaltsude kortsudes. Ja pääsesid nüüd sealt välja. Mälestused, mida peaks nimetama: «Marxist Brodskini». Või näiteks «Minu kogutud vara». Või lihtsalt öeldes «Kohver»...»