Henri Laupmaa, Jan Kaus: demokraatia kui usalduse vorm

Jan Kaus Foto: Liis Treimann

Demokraatias oleks hetkel kõige rohkem vaja usutavat ja jagatavat debativormi, kirjutavad Henri Laupmaa ja Jan Kaus Postimehe arvamusportaalis. 

Mis on lahti demokraatiaga Eestis? Miks on ühiskonnas levinud ütlus, et demokraatiat ainult mängitakse ja usku ausasse otsustusprotsessi on üha vähem? Mis hetkest on selline viga sisse tulnud?

Kui mõelda demokraatia ideele praeguses Eestis, siis seda pole raske ette kujutada. Sõnastusega võib olla pisut keerulisem, kuid leidub siiski sõnu ja väljendeid, mida kasutatakse sellega seoses tihedamalt. Üks neist on «sallivus», mis tähendab erinevate vaatepunktide ja eluviiside talumist, juhul kui need vaatepunktid ja eluviisid ei ähvarda kellegi eksistentsi. Muidugi leidub inimesi, kellele «sallivuse» mõiste väga ei meeldi ning selline ebasümpaatia põhineb jällegi erinevatel impulssidel. On neid, kes rõhutavad sallivuse paradoksaalsust (kas ja kuidas sallida sallimatust, jne). Mõnele jälle ei meeldi sõna ise, kuna rõhutab omaksvõtu asemel pelka talumist, kaldumist silmakirjalikku käitumisse.

On, nagu on. Siinne väike sõnavõtt kaalub hoopis võimalust, et demokraatia suurim väljakutse – kui kõnelda hetkel praeguse momendi Eestist – ei seisne mitte eelkõige ideede sõnastamises ja sõnastuste jaoks kõige sobivamate väljendite leidmises, vaid milleski muus. Võib-olla ei vaja demokraatia mitte niivõrd oma idee ja mõtte viimistlust või ühtlustamist, vaid paremaid praktikaid – või siis olemasolevate praktikate täiendamist ja muutmist. Muide, meil on tohutu tehnoloogiline võimekus ja infoühiskond, me kõnnime ringi, taskus arvutusvõimsus, mis oleks paarkümmend aastat tagasi nii mõnegi suurriigi arvutuskeskuse kadedaks teinud. Kuidas aga seda võimekust üha kasvava infomüra vastuvõtmise kõrval tulemuslikult kasutada?

Selline mõte võib tekkida, kui vaadata, kuidas Eestiski ilmneb üha selgemalt miski, mida võib nimetada legitiimsuse kaoks. Demokaatia all kujutatakse meiesuguste esindusdemokraatiaga riikides eelkõige mõnede inimeste nimetamist esindajateks iga nelja aasta tagant, aga tasub küsida, kui sügavale ühiskonda see demokraatlik protsess ulatub? Ühiskond on keerulisem kui riigiaparaat ja selle objektid. Vastandlike ühiskondlike jõukollete paljusus on kasulik, kuid see raskendab ühiskonna kui terviku nägemist, tuues kaasa nihkeid poliitiliste institutsioonide tajumises.

Sageli on kergem ühiskondlikku virvarri mingite lihtsate üldistustega sildistada, paika panna – sellised, sageli lihtsustavalt kahetised sildid võimaldavad loobuda peente erisuste täheldamisest, erandite tunnistamisest. On need ja on teised ning teistega on tavaliselt probleeme, teised on tavaliselt kahtlased, ebausaldusväärsed. Ebasümpaatne tähendab sageli ka ebaausat või äraostetavat, mõistetamatu tundub ühtlasi pahatahtlikuna. Üldpilt muutub sedasi lihtsamaks – sellest ka ühiskondliku paranoia vastupidavus.

Sageli on märgata usaldamatust institutsioonide vastu. Kindlasti ei maksa arvata, et see usaldamatus on alati õigustamatu. Paraku on sageli vastupidi. Kuid samas ei saa jätta küsimata, kas paranoia pole hakanud ühiskonnas elama justkui omaenda elu, nii et keegi pole immunne hirmule, mille kohaselt «ma/me ei kontrolli olukorda»? Usaldamatus pole kindlasti vaid ühesuunaline – ainuüksi valijate umbusk erakondade suunas. Samuti ilmneb siin-seal ikka ja jälle mõne valitsusasutuse umbusk oma valdkonna organisatsioonide või algatuste vastu. Näiteks Rahvakogu puhul oli näha mõlemasuunalist umbusku, selle legitiimsust püüti õõnestada nii professionaalsete poliitikute kui «tavakodanike» suunalt. Ühiskondlike jõukollete omavahelist umbusku toidabki paranoiline eeldus, et «struktuurides on kallutatud jõud», et vastane pole aus, et vastase mäng on räpane, huvigrupp tähendab ühtlasi ringkaitset.

Kui nüüd küsida, mida oleks demokraatias hetkel kõige rohkem vaja, siis üks võimalik vastus kõlaks, et usutavat ja jagatavat debati vormi. Sellist, mis võimaldaks osapooltel vähem hirmu tunda. Demokraatia on oma olemuselt debatt. Siit tuleneb demokraatia omapära – tema idee on ühtlasi tema vorm. Demokraatia idee on ühtlasi ideede esitamise, arutamise ja mõnikord ka rakendamise viis. Mis tähendab, et ühiskondlik sisu ei pea olema detailideni paigas – nagu paljudes rangemates riigikordades –, vaid see tekib, vormub ja areneb arutelude käigus. Kas poleks loomulik, et igas organisatsioonis püüeldaks igapäevase sisedemokraatia suunas? Kujutame ette, missugune oleks ühiskond, kui me oma ühendustes, firmades, ministeeriumides, linnavalitsustes harrastaks reaalset debatti otsute üle ning laseks kõikidel osalejatel tulemust mõjutada. Praegu näeme eelkõige suuremaid riigiorganisatsioone töötamas väikeste vürstiriikidena, kus suhe võimuga on küll ajutine, aga samas absoluutne.

Tundub, et Eestis on tunda rahulolematust praeguste debativiiside osas. Õige vorm justkui puudub. Küsimus pole ainult parteipoliitilise süsteemi jäigastumises, vaid ka kodanikualgatuse hajususes ja väheses jõus. Veel olulisem aga oleks leida platvorm, kus erinevate ühiskondlike jõukollete esindajad saaksid regulaarselt, jätkuvalt, rahulikult kohtuda, silmast silma arutada, alustada rasket teekonda enda jaoks võõra vaateviisi parema tundmiseni – teha miskit, mis võiks kaasa tuua paranoia vähenemise.

Jelena Skulskaja ütles hiljuti väga kenasti, et kunstis pole ülemusi. Ta paistis pidavat silmas kunstiteose kogemise ideaali, mis on oma olemuselt absoluutselt võrdne – pole paremaid arusaamisi, kõik on võimalik ja õigustatud, ükski ei saa teist lämmatada. Midagi sarnast oleks vaja kõikvõimalike ühiskondlike arutelude läbiviimisel.

Ideid ja mõtteid meie ühiskonnas voolab, neile on vaja lihtsalt paremat voolusängi, mis sotsiaalset aktiivsust laiemalt toidaksid. Platvormi, mis kaasaks regulaarselt ja pidevalt erinevaid tahke, institutsioone ja algatusi ning julgustaks diskussiooni ning suurendaks iga osaleja osalustunnet kombel, et keegi ei tunneks tõrjutust. Debatti, mis eeldaks ja soodustaks mitte isegi eelkõige sallivust – vastaste talumist –, vaid pigem kannatlikkust – debati kui niisuguse omaksvõttu.  Kuidas seda teha ja leida? Põhiline on mitte kaotada julgust paremate debativormide jätkuval otsimisel. Selline koostöövorm, kus inimesed heas tahtes kokku tulevad, et leida lahendused neid painavatele probleemidele, on väärt otsimist. Head ideed võivad tulla igast inimesest -- tahaks siinkohal kutsuda üles kõiki välja mõtlema formaati, mis aitaks meie ühisel potentsiaalil avalduda ja taasluua meie ühiskonna erinevate otsustuskogude usaldust.

Ettevõtja, kirjanik, looduskaitsja ja ühiskonnaaktivist Paul Hawken ütles hiljuti ühes Portlandi ülikooli lõpetajatele mõeldud kõnes: «Meie tsivilisatsioon vajab praegu uut operatsioonisüsteemi. Teie olete selle süsteemi programmeerijad ja me vajame seda juba järgmise paarikümne aasta jooksul.»