Kui sõber või kolleeg neil päevil ütleb «mine metsa!» või «sõida seenele!», siis tuleb neid väljendeid otsesõnu võtta. Sest praegusel ajal käivad peaaegu kõik metsas seenel. Muidugi võib ka turul käia. Sealgi on märke seeneuputusest.
Neeme Korv: seentest ja inimestest
/nginx/o/2015/09/09/4469527t1h1907.jpg)
9. september 2014, 12:04
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui kuulata (ja sotsiaalmeedia vahendusel lugeda ja vaadata) lugusid korvidest täis puravikke ja pilvikuid ning nähes autode rivi metsaveerel, mõtled tahtmatult, et mis värk meil nende seentega ikkagi on?
Küsisin Franzilt, kes mulle suvel Austria Alpides lahkelt kodumajutust ja omavalmistatud söögikraami pakkus, kas mägedes leidub seeni ja kas ta neid korjab. Võõrustaja ütles targasti, et nii seeni kui ka ravimtaimi tuleb tunda. Kui ei tunne, pole mõtet jamada.
Eestlane tunneb seeni. Muidugi leidub meil tõelisi seenetundjaid (ka asjaarmastajaid, kõnelemata proffidest-mükoloogidest, keda hinnatakse kui arvamusliidreid), kuid arvan, et viit-kuut levinud söögiseene liiki suudab peaaegu igaüks eristada ning sellega oleme keskmiselt kõvad tegijad. Ja muidugi on korilusel ka praktiline külg. Noh, et talvel midagi ikka kapist-keldrist võtta oleks. Kuid mitte ainult need asjaolud ei selgita meie seenelembust.
Usun, et eestlastele istub ka, kui lubate, seenelkäigu teatraalne külg. Selles on kõik elemendid alates etenduse ettevalmistamisest ja dialoogist kuni rekvisiitide ja kostüümini välja. Ning kõige tipuks retseptsioon – seente menetlemine kodus. Sellest, kuidas eri inimtüübid seeni otsivad, võiks vägeva veste kirjutada. Toomas Hussar ei valinud ilmaaegu seenelkäiku oma laineid löönud satiirilise komöödia narratiiviks.
Lisaks rituaalsusele istub eestlasele ka seente korjamise filosoofia. «Seenevaikus on üks väga spetsiifiline vaikus, mis vallandub siis, kui silmitseda aidatrepile asetatud pooltühja seenekorvi. Korvis seente kohal eksisteeriv tühjus tekitab erilise tunde seente tähendusrikkast vaikimisest,» kirjutab Valdur Mikita raamatus «Lingvistiline mets». Mikitalikult öeldes – pole kahtlust, et seenelkäik sobib meie loomusega nagu murdmaasuusatamine.
Ema poolt eesti juurtega briti publitsist Clare Thomson tabas naelapead, kui kirjutas kümme aastat tagasi oma esimese Tallinna reisiraamatu kaanele märksõnad «mushroom magic» (seente maagia – ingl).
Oma seenekohti eriti üksteisele avaldada ei taheta, sestap pole arvata, et meil hakkaks hulgaliselt seeneturiste käima. Kuid meie seeneusku tasuks uurida ja Eesti turismimagnetiks võiks seened igal juhul olla. Nii kulinaarses mõttes kui teatava rahvusliku omapärana. Isegi kui selles omapäras näha veidrust.
Ja lõpuks – seened on sügisese metsa all lihtsalt kaunid. Pole hunnitumat vaatepilti kui punane kärbseseen täies ilus. Eriti kui juurde mõelda, et kuskil Lotte-lugudes kasutasid putukad mittesöödavaid seeni vihmavarjudena.