«Igaüks on geenius, aga kui sa hindad kala selle järgi, kui hästi ta puu otsa oskab ronida, elab ta terve elu, uskudes, et on rumal,» kõlab Albert Einsteini kuulus tsitaat. Good Country Index ehk hea riigi indeksi edetabel Eestit puu otsa ei ajanud, sest saime 34. koha.
See edetabel näitab, kui palju panustavad riigid ülemaailmsesse hüvangusse ehk kui suured maailmaparandajad nad on.
Näiteks kui vähe üks või teine riik – elanike arvu kohta – loodust reostab ja kui suur on liikumis- ja ajakirjandusvabadus.
Eestit teiste riikidega võrdleva statistika puhul võiks ingliskeelse väljendi «kas klaas on pooltühi või pooltäis», tõlkida järgmiselt: kas võrreldes Ida- või Põhja-Euroopaga.
Nii ka selle edetabeliga: idanaabritega võrreldes on 34. koht suurepärane – globaalseid probleeme aitavad meist rohkem lahendada vaid bulgaarlased ja sloveenid –, põhjanaabritega võrreldes aga nukker. Soome sai näiteks teise koha pärast Iirimaad. Üks edetabeli autoritest, Simon Anholt Suurbritanniast tunnistas, et loomulikult on igal riigil oma moraalimõõde ja ei saa vaielda selle üle, milline riik on hea ja milline halb. Indeksi lõppu jäänud riigid on tema sõnul pigem isekad kui halvad (kuigi arusaamatuks jääb, mille poolest on sõna «isekas» leebem kui «halb»).
Statistikaga on lihtne mängida. Ükskõik, mida see ka näitaks, ei saa kokkukuhjatud arvud näidata absoluutset tõde, vaid kellegi arusaama sellest. Nii on ükskõik millise infoga.
Statistikamängud on aga ohtlikumad kui kellegi suleselge vale, sest arvudes ei juleta kahelda.
Selle indeksi põhjal võiks arvata, et Eesti ei panusta üleilmsesse julgeolekusse ja rahusse. Oleme selles kategoorias viimaste hulgas, 107. kohal. Eelkõige küberkaitse, rahvusvaheliste vägivaldsete konfliktide ning relva- ja laskemoona ekspordi pärast. Relvaekspordi? Meil ei ole relvatehastki.
Ja küberkaitses ei saa me ometi olla nõrgemad enamikust maailma riikidest.
Lõpptulemuste üle Eesti nuriseda ei saaks, aga pole mingit mõtet arvudel, mille taga on segased andmed. Ja arvudel, mis rivistavad riike kellegi arusaamise järgi isetusest.
Loomulikult on tore, kui pööratakse tähelepanu sellele, et riigid peaksid rohkem maailma hüvangusse panustama, aga selge on ka see, et kui hollandlane ja inglane hakkavad indeksit koostama, jõuavad esiritta lääneriigid. Liibüat, Vietnami ja Iraaki võime aga nüüd ametlikult isekaks nimetada.
Tegelikult näitab edetabel pigem hoopis seda, millised riigid kõige paremini lääneliku mõttemalliga sobituvad ja selle mängureegleid järgivad. Kui liibüalane ja vietnamlane oleksid parimate riikide edetabeli teinud, jäänuks Euroopa riigid ilmselt viimasteks.
Aga võib-olla oleks Eesti siis vähemalt kaitse poolest tugevam riik ja meid ei süüdistataks relvaekspordis.