Vahur Kersna: noh jah, valisime ära

Vahur Kersna Foto: Kanal 2

Kõikvõimalikud eksperdid käisid esmaspäeval ringi üksjagu hapude nägudega. Ühelt poolt nende ennustused eriti ei täitunud ja teisalt – vaid 36,44 protsenti Eesti hääleõiguslikest kodanikest realiseeris oma õigust. Ei uskunud ju lõviosa meedias kümblevatest inimestest, et kodumaiste poliitikute koorekihi mees-mehe-vastu-kätš, bellum omnia contra omnes vaid hädiselt kolmandikule korda läheb. Senimaani kratsitakse kukalt.

Kas ei saanud piisavalt vahtu klopitud?!

Nii uhket valimisstuudiot kui pühapäeval ETVs pole siinmail varem nähtud. Tehniliselt sedavõrd moodsat, sellisel tasemel arvutigraafikaga. Rahvusringhääling pingutas tõsiselt ning näitas, milleks on suuteline. Aga vaatajad? Keskmiselt kogunes neid neljatunnist mammutsaadet kaema 76 000, kesköiseks finaaliks ajas end jalule 102 000.

Need ei ole iseenesest hullud arvud. Meeldetuletuseks: Eurovisooni finaali vaatas tänavu 148 000 huvilist, poolfinaali Tanjaga 244 000. Ehk lohutab kedagi ka teadmine, et Eesti läbi aegade resultatiivseima jalgpalluri Andres Operi esmaspäevane lahkumisetendus kohtumises Gibraltariga pälvis väljaspool staadionitribüüne 20 000 vaatajat.

Mis puutub hääletamisse, siis eurolaulu finaalis kasutas 96 senti maksnud võimalust tulemuses kaasa rääkida 43 630 eestimaalast ning pühapäevast tasuta kodanikuõigust 328 493 isikut.

Teadaolevalt 22 maailma riigis on valimised tänapäeval kohustuslikud.

Neil, kes Boliivias hääletama ei lähe, külmutatakse palk pangas kolmeks kuuks.

Peruus ja Kreekas võidakse mittehääletaja ilma jätta mõnedest riigi pakutavatest teenustest. Brasiilias ei saa passi, Itaalias võivad tekkida raskused lasteaiakohaga. Argentinas pääsed valimistest vaid juhul, kui elad hääletuspaigast kaugemal kui 500 km – ja selle kohta peab olema kohalikust politseist tõend. Austraalias tehakse trahvi, selle maksmata jätmisel võib sattuda vanglasse. Belgia seadus näeb samuti ette trahvi, kuid 2003. aastast peale pole kedagi sedamoodi karistatud. Kui aga Belgia kodanik ei osale 15 aasta jooksul neljadel valimistel, ei saa ta enam avalikus sektoris tööd. Pühapäevastel valimistel oli Belgias osalusprotsent 90.

Eesti on muidugi üks maailma vabamaid maid. Me ei saa kuidagi ega kunagi teada, kes olid need inimesed, kes valimistel käisid. Või kes ei käinud. Küll teame, et ETV valimisõhtu vaatajate hulgas oli kõrgharidusega inimeste suhteline osakaal kolm korda suurem kui põhiharidusega inimeste oma. Ons nii, et pööblit ei huvita?  Või – pigem räägime vaimupööblist, pööbellikust suhtumisest, mis tihtipeale ei sõltu ei haridusest, vanusest ega varandusest.

Valimised näitavad suhtumist oma riiki. Need värskeimad ka suhtumist Euroopasse, sellesse mängu, kuhu me oleme tahtnud ja milles oleme nüüd osalised. Miks peaksime väljakule saatma klouni, jopski või lihtsalt rumala inimese?

Pealegi, järgmise seitsme aasta jooksul voolab Eestisse 5 890 000 000 eurot Euroopa raha. Tõesti ei huvita või?

Kui juhtusite nägema laupäevases «Aktuaalses kaameras» Vahur Lauri tehtud lõpulugu, siis – mingis kategoorias vääriks see ERRi aastapreemiat. Paariminutiline süžee rääkis sellest, kuidas Jumalast unustatud Pillapalu külas, kust kord nädalas, teisipäeviti käib buss linna, elab pensionär Leida, kellel on kaks kassi ja üks kana. Ja sellest, kuidas ja miks sõitis Leida  teisipäeval linna valima. Ning keda ta valis. Selle ilusa, elatanud naise paaris lauses, aga enamgi veel tema selgetes silmades peegeldus elutarkuse, usu, lootuse ja armastuse ookean.