JUHTKIRI ⟩ Kärpekrokodillide naasmine

Päeva karikatuur. Illustratsioon: Urmas Nemvalts

• Riigi kulusid oleks tulnud juba ammu kärpida.
• Reformierakond võiks loobuda maksuküüru kaotamisest.
• Valitsus peaks stimuleerima investeeringuid.

Ei pea sugugi olema geenius mõistmaks, et valitsuse tegevus ei ole viimastel aastatel Eesti majanduskasvu stimuleerinud ning seega poleks mõtet imestada, et tulemused on olnud loodetust nigelamad. Nii või teisiti, viimaks ometi on asunud valitsus tegelema negatiivse lisaeelarvega ehk inimkeeli riigi kulusid kärpima. Seda oleks tulnud teha juba ammu.

Koalitsioon on kokku leppinud, et hiljemalt jaanipäevaks kärbivad osapooled täiendavad 175 miljonit eurot, mille abil õnnestuks mahutada Eesti tänavune eelarvepuudujääk Euroopa liidu reeglite piiresse, mis on kolm protsenti sisemajanduse kogutoodangust (SKT).

Koalitsioon on lisaks kokku leppinud, et 2028. aastaks langetatakse Eesti eelarvepuudujääki alla ühe protsendi SKTst. Ent kuidas? Siin lähevad arvamused lahku. Eesti 200 tahab kokku leppida ühte kindlat protsenti, mille võrra peaksid kõik ministeeriumid ühtmoodi kärpima. Sotsid leiavad, et pensione, riigikaitset ja siseturvalisust ei tohiks mingil juhul kärpida. Tõsi, kõik koalitsioonipartnerid ongi ühel meelel, et riigikaitse osas pole praeguses olukorras kärped võimalikud, kuid edasi selget ühtset arusaamist ei ole, kui palju ja mida kärpida tuleks.

Postimees annab siinkohal ühe soovituse. Kujunenud olukorras oleks mõistlik, kui Reformierakond loobuks oma maksuküüru kaotamise lubadusest – mis oleks tõeliselt riigimehelik samm. Erakond ise arvutas maksuküüru kaotamise kuluks oma valimisprogrammi koostades 340–360 miljonit eurot aastas, rahandusministeerium on maininud koguni 470 miljonit.

Valitsus peaks avama vana hea tööriistakasti, investeeringute stimuleerimise, mis lõppkokkuvõttes suurendaks maksulaekumisi.

Metoodikasse süvenemata on ilmne, et siit õnnestuks kohe kokku saada vajalikud 175 miljonit eurot ning raha jääks veel ülegi. Maksuküüru subjektid on harjunud juba kujunenud makse maksma ning ehkki tegemist pole mingi õnnestunud leiutisega (meenutame, et ajalooliselt oli Eesti trumbiks lihtne maksusüsteem, mida poleks olnud vaja üldse näppima hakatagi), on selle kaotamise kahjud antud hetkel suuremad kasudest.

See aga ei tähendaks, et riigieelarvet ei oleks vaja üle vaadata ja kärpida. Iga organisatsiooni kulusid on põhimõtteliselt võimalik kärpida 10 protsendi võrra. Mõistlik oleks riigisektori palgad külmutada – need on niigi keskmisena erasektori palkadest kõrgemad – ning valitsus peaks avama vana hea tööriistakasti, investeeringute stimuleerimise, mis lõppkokkuvõttes suurendaks maksulaekumisi.

Reformierakonna idee käia järgmistel aastatel üle indekseeritud toetused ja kulud on mõistlik. Käesoleva aasta eelarve olukorda see veel aga mõjutada ei jõuaks.

Seetõttu jääb arusaamatuks, millega tegeles valitsus kulukal väljasõidul Vihula mõisasse läinud aasta septembris, kus arutati riigieelarvet ja järgmise nelja aasta eelarvestrateegiat. Kui toona oleks vastu võetud mõistlikke otsuseid, siis poleks praegu enam kärpekrokodillide abi vaja.