Tunne Kelam: Savisaare sõnad ja teod lahknevad nagu sõda ja rahu
5. mai 2014, 15:23
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti huvidele süstemaatiliselt vastanduva poliitika tulemusena ei saa Savisaar mitte kunagi enam võimule ei Eesti peaministri ega presidendina, kirjutab Euroopa Parlamendi liige Tunne Kelam (IRL).
Edgar Savisaar süüdistab oma artiklis «Kas homme algab sõda?» (PM, 29.04.14) talle omases stiilis IRLi eestlaste ja venelaste vahelise vaenu õhutamises. Ta leiab, et IRLi eestvedamisel läbi viidud koolide üleviimine riigikeelele olevat Eesti riigile ohtlik. Ning paneb täpi i-le teesiga, et 1991. aastal «ei õnnestunud Laaril, Kelamil ja kompaniil Eesti iseseisvuspüüdlusi nurjata».
Meenub, kuidas 2007. aasta valimiste eel avaldas Keskerakonna kirjastatud venekeelne ajaleht Pravo i Pravda loo «Ansip, Velliste ja uusnatsid». Kui TV 3 toona küsis Savisaarelt selle asja kohta selgitust, valetas Keskerakonna esimees otse kaamera ees: see olevat isamaalaste väljaanne!
Ning küllap on kõigil veel värskelt meeles, kuidas Tallinna linnapea püüdis Moskva lennukilt naastes mitmete telekaamerate ees eitada, et ta ütles Venemaal pressikonverentsil sõna-sõnalt järgmist: «Teine maailmasõda ei mõjutanud Eesti rahvastikku nii drastiliselt, kui seda on teinud paremliberaalse juhtimise aastad.»
Ilmselgelt jääb Savisaart tema karjääri lõpuni ärritama tõsiasi, et just IRLi eelkäijad Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei ning Isamaaliit on Eesti uusajaloos kõige selgemini ja seejuures edukalt vastu seisnud Savisaare propageeritud kodakondsuse nullvariandile.
Kui viimane oleks augustis 1991 õnnestunud, poleks meil praegu asja Euroopa Parlamendi valimistega tegeleda. Eestit lihtsalt ei oleks Euroopa Liidus, kuivõrd kõigile ENSV sissekirjutusega isikuile kodakondsuse jagamine põlistanuks Nõukogude Eesti pärandi.
Savisaare taotletud uue, «kolmanda Eesti Vabariigi» parlamendis olnuks nii tugev Moskva-meelsete esindus, et Eesti pööre idast läände ning astumine ELi poleks osutunud võimalikuks. Tõenäoliselt oleksime Moldova-taolises seisundis, kahe ametliku riigikeelega, nagu Nõukogude Eestis. Loogiline järjepidevus nullvariandist viis Edgar Savisaare kümne aasta eest, mitte juhuslikult, vastu seisma Eesti astumisele Euroopa Liitu.
Sellise Eesti rahvusriigi huvidele süstemaatiliselt vastanduva poliitika tulemusena ei saa Savisaar mitte kunagi enam võimule ei Eesti peaministri ega presidendina. Tõsi, Eesti rahvuslikke huve kahjustab jätkuvalt Savisaare poolt Tallinna rajatav vürstiriik. Teame täpselt, et «kolmandik sulas» on selleks tulnud KGB taustaga Vene tipp-poliitikult. Teame sedagi, et Tallinna maksumaksjate rahaga antakse välja võõras keeles ja võõras meeles linnalehte ning ostetakse propagandistlikke saateid nn viiendale kolonnile suunatud Vene telekanalites.
Kindlasti pole Savisaarele meelepärane, et just IRL on hoidnud kindlat joont saavutamaks meie venekeelsete gümnaasiumite üleminek eestikeelsele õppele. Mida rohkem vene noori õpib ära eesti keele, säilitades seejuures oma rahvusliku identiteedi, seda raskem on Moskva mõjuagentidel korrata aprillis 2007 juhtunut.
Ja nagu ajaloost teada, peab Savisaar 1991. aastal sõlmitud rahvuslikku kokkulepet, millega Eesti Komitee ja Rahvarinde liidrid leppisid kokku Eesti taasiseseisvumises 1918 rajatud rahvusriigina, enda personaalseks reetmiseks.
Toonastest sündmustest alates ei suhtle Edgar Savisaar enam Marju Lauristiniga. Ning on praeguseks lõpetanud normaalse suhtlemise ka kõikide teiste Eesti parlamendierakondadega. Eestis sisepoliitilisse isolatsiooni jäänud Tallinna linnapea leiab peamiselt veel mõistmist ja tuge Venemaalt. Näiteks Savisaare arvamust, et Ukrainat valitsevad mittelegitiimsed kaikamehed, võimendas ja levitas eeskätt Putini kontrollitav meedia.
Eestile on praeguses teravnenud julgeolekuolukorras tõepoolest halvim, kui õhutatakse vaenu ja vastandatakse erinevaid elanikkonnarühmi. IRL seda teinud ei ole. Küll aga juhime tähelepanu, et Putini korrumpeerunud režiimiga asjade ajamine on julgeolekuoht nii Eestile kui Euroopale. Savisaar jätkab aktiivset suhtlust Putini režiimi ühe alustalaga, erakonnaga Ühtne Venemaa.
Euroopa Parlamendis kuulub IRL suurimasse ja mõjukamasse Euroopa Rahvapartei fraktsiooni, millesse kuulub iga kolmas europarlamendi liige. See on julgeolekupoliitiliselt meile ülioluline jõud. Pärast 2007. aastal Tallinnas toimunud tänavarahutusi ning Eesti vastu suunatud küberrünnakuid õnnestus mul just oma fraktsioonikaaslaste kontakte ja tuge kasutades aidata kiirelt vastu võtta europarlamendi Eestit toetav resolutsioon.
Eestile on halvim, kui Keskerakonnale antud häältega pääseb ka meie riigi esindajana europarlamenti mõni Putini poliitika hääletoru. Paraku on väga reaalne, et selliseks saadikuks võib Edgar Savisaare mahitusel saada näiteks Mihhail Stalnuhhin, kes on järjekindlalt olnud vastu vene noorte lõimumisele Eesti ühiskonnaga. Minu hinnangul üritab Putini režiim oma mõju suurendada just Euroopa Parlamendis, mis on seni kõige jõulisemalt Vene agressioonile vastu seisnud.
Usun Eesti elanike võimesse teha vahet propaganda ja tegude, tõe ja vale vahel. Möödunud sajandi diktaatorite kõnepruugis tähendas rahust kõnelemine reeglina sõda. Eestis jätkavad mõned nõukogude mentaliteediga ja sidemetega poliitikud seda traditsiooni. Traditsiooni, mil pole midagi tegemist Euroopa riikide demokraatliku ühendusega, mis esimest korda ajaloos suutis Euroopas kehtestada püsiva rahu.