Mäng ei saa iialgi otsa. Ka siis, kui see näiliselt lõpeb. Vähemalt nii on õpetanud Rootsi tehnokrimikirjanik Anders de la Motte triloogias Geim – Buzz – Bubble. Miks nüüd, kus viimane osa on saanud viimase punkti, peaks uskuma, et kõik on läbi?
(Elu)mäng ei saa iialgi otsa. Ka siis, kui see näiliselt lõpeb.
15. aprill 2014, 10:19
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
De la Motte maalis triloogias pildi ühiskonnast, mida kontrollitakse ning suunatakse kõrgelt ja kaugelt. Maalis pildi? Või äkki tegi originaalist repro? Kirjeldas tegelikkust?
Tänapäevane tehnoloogia võimaldab uskumatult palju. Tavainimene ei teag murdosagi tegelikest võimalustest. Pilku olulisel peal hoida ja masse suunata pole mingi mure. Ka ei ole keeruline muuta üksikisikuid robotitesarnasteks mängukannideks ning seda mitte tehnoloogiliste, vaid psühholoogiliste meetoditega. Silmitsedes hullunud tänapäeva, mis on täis nukke, broilereid, puudleid ja kummaliselt käituvaid tüüpe, saab selgeks, et mõjutamine käib täie hooga. Meid juhitaksegi kõrgelt ja kaugelt – keda rohkem, keda vähem – kuid veel mitte üleilmsest kontrollpunktist. Loodetavasti.
GBB triloogia lõi kirjanduslikult üleilmse kontrollpunkti. Ja Mängujuhi. Tegu oleks justkui arvutimänguga, kus üks persoon valdab pulti, kuid tegelased – Mängijad – tegutsevad reaalsuses. Alternate Reality Game, nagu toimuvat nimetatakse.
Henrik Pettersson ehk HP on väikesekaliibriline noor suli, kes on keskmisest intelligentsem ja otsib lihtsat elu, kistakse sarja esimeses osas Mängu. Ta on hea vigur, kui mitte lipp, siis vanker kindlasti. Aga isegi vigurid ei liigu nagu soovivad, vaid nõnda, nagu neid liigutatakse. Mõjuta noore mehe vaimu, paku talle adrenaliinilaksu ja kuulsust omasuguste keskkonnas ning ta on valmis kõigeks, ka hävitama.
Paraku on ka targemad, nupuliigutajad, ekslikud. Ühel hetkel lööb HP-l pildi selgeks ning kuna temas on liialt palju kirge ja kättemaksusoovi, saab Mängujuhist jahitav. Ent Mängu pole võimalik hävitada, selgub kahes esimeses raamatus. Kolmandas minnakse uuele katsele. Ka siin tuleb HP-le appi tema õde Rebecca, endine politseinik, nüüdne turvamees, lisaks teisigi Mängust lahkunuid. Või on nad lahkunud? Kas Mängu hävitamise operatsioon pole mitte osa Mängust? Kas sõber on sõber või Mängija?
Lõpuks saabub Lõpp ja eks iga lugeja peab ise arvama, kas Mäng on tõesti over või kõik jätkub.
De la Motte on loonud suurepärase fiktsiooni, mis peegeldab kahjuks tegelikust. Vähemalt kaudselt. Samas ei anna meile midagi teadmine, et see kõik, kus me osaleme, on Mäng, sest erinevalt HP-st ei saa me sellest välja murda.