Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Indrek Schwede: jalgpall. Stalingrad kui veepiisk

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Indrek Schwede | FOTO: Postimees

Maailma pidavat saama kirjeldada ka veepiisa kaudu. Et võtad ühe piisa (mudeli, skeemi, mikroühiskonna vms) ja seda vaadeldes võid teha järeldusi ja üldistusi terve ühiskonna kohta.

Sellele tuginedes võib kogu inimkonna lootusi, hirme ja igapäevaelu edasi anda üksainus sõna, kui talle anda selgitav kontekst.

Maailma ajaloo eri etappe iseloomustavad ikka märksõnad. Vana-Rooma kohta on üks selliseid «gladiaator». Aga kuidas mäletatakse meie aega tuhande aasta pärast? Kas ei või juhtuda, et mõnes ajaloolises filmis paigutatakse 21. sajandisse sõbralikult kokku mõõkade ja odadega sõjategevus ning üle ilma levinud internet?

Kas teame ise ajalukku tagasi vaadates, millal tulid kasutusele prillid? Kas teame, et Kaupo ja Lembitu pähe ei tasuks neid sobitada, aga näiteks Jüriöö ületõusu ajal (1343), enam kui sajand hiljem, olid prillid Euroopas juba kasutusel?

Tänapäeval tundub, et meie aeg läheb ajalukku üleilmsete sidevahendite plahvatusliku kasutuselevõtuga. Aga kolme aastatuhande pärast huvitab väheseid inimesi, millal selline põhjapanev revolutsioon toimus.

Võib-olla tehakse siis ajaloolisi filme hoopis… jalgpallist! Võib-olla on jalgpalli MM ja Euroopa Meistrite liiga need sümbolid, mis panevad inimesi huvituma ammumöödunud aegadest ja kujunevad tulevikus praeguse aja märksõnadeks!

Uruguay kirjanik Eduardo Galeano on ammu imestanud, kui vähe on tänapäeva ajaloolased inimeste igapäevaelu kirjeldades märganud nimetada jalgpalli.

Ometi seob just see mäng miljoneid inimesi kõigil kontinentidel. Kümnetel hiiglaslikel vutistaadionitel, meie aja amfiteatrites, etendub igal nädalal draamasid, millele elatakse taevakanalite kaudu kaasa terves maailmas.

See mäng haarab inimolevusi kuningatest kerjusteni, peaministritest paadialusteni ja – juba võib öelda – meestest naisteni.

Jalgpall on kõikehõlmav ja haarab enese rüppe isegi vaenlased ja ükskõiksed – ka nende elu mõjutavad sellest mängust kaasa kistud pereliikmed ja kolleegid, teleülekanded, muu meedialärm või tähtsast mängust tekkinud ummikud kesklinnas.

Riike ja rahvusi teatakse tuntud jalgpallurite, tugevate klubide ja edukate koondiste järgi. Vutist kirjutatakse üle maailma doktoritöid ja ilmub jalgpallialaseid teadusajakirju.

Jalgpallimäng seob eri kultuure ja ühiskonnakihte. Kui sport on kultuuri osa, siis jalgpall on tänapäeval midagi, mis on spordist välja kasvanud ja iseseisvunud.

Asjatundjad eristavad rahvuslikke mängustiile ja kirjamehed otsivad neist rahvuslikke iseloomujooni. Raske on leida teist kultuurivaldkonda, mis oleks nii orgaaniliselt läbi põimunud tänapäeva inimkonna igapäevaeluga – olgu mängudele vahetult või teleri ees kaasa elades, jalgpallist rääkides, sellele mõeldes, jalgpalli kohta trükimeediast lugedes või lihtsalt klatšides üleilmsete staaride eraelu teemadel.

Tänapäeval on kirjutatud suurepäraseid raamatuid eri riikide jalgpalli ajaloost läbi poliitilise, majandusliku ja sotsiaalse prisma. On toodud vapustavaid ja veenvaid näiteid, et sageli peegeldab jalgpall ühiskonnas valitsevaid rivaliteete.

Jalgpall toob tribüünidel nähtavale eri klasside, usu- või rahvusrühmade konfliktid, ühest küljest neid võimendades, aga teisalt ohutult maandades. Jalgpalli ajalugu on ka lojaalsuse ajalugu – truuks jäämise ajalugu oma klubile ja kõigele, mida see klubi sümboliseerib.

Lemmikklubi «pärandub» sageli isalt pojale ja edasi pojapojale. Paljudes riikides on see ka rõhutud (rahvus)vähemuse manifestatsioon ja protest, rusikaviibutus keskvõimu poole.

Muidugi, jalgpall on aus mäng ning ava- ja lõpuvile vahel peab unustama kõik muu. Eriti käib see kohtunike kohta. Ei tohi lugeda nahavärv, kodakondsus ega isiklikud sümpaatiad-antipaatiad – kohtuniku otsused peavad olema neist asjust mõjutamata!

Ometi jääb inimene inimeseks. Näiteks lugu, mille kohta ei teata täpselt, kas see on tõestisündinud või lihtsalt legend. Ühtlasi on see veepiisk, millega saab tõestada, kui läbi imbunud on jalgpall meie ajastust ja inimestest, kes selle suurepärase mänguga on kokku puutunud ja seda armastavad.

Bakuu kõige uhkem staadion kannab Tofik Bahramovi nime. Väidetavalt on tegemist ainsa staadioniga maailmas, millele on antud kohtuniku nimi. Ja Bahramov on seda väärt! Just tema oli see joonekohtunik, kelle otsus 1966. aastal MM-finaalmängus andis inglastele lisaajal värava sakslaste vastu.

Geoff Hursti 111. minutil lati alla löödud 3:2 on kõige enam vaieldud värav maailma jalgpalli ajaloos. Seda on hiljem uuritud kõige moodsamate täppisriistadega ja ikka pole suudetud tõestada, et pall ületas täielikult väravajoone – mis tähendab, et väravat poleks tohtinud lugeda.

Pigem on kinnitust leidnud tõdemus, et värav loeti sakslaste vastu ebaõiglaselt. Aga aserist Nõukogude Liidu abikohtunik Tofik Bahramov näitas resoluutselt väljaku keskpunkti suunas – värav lugeda! Inglased lõid peagi neljandagi värava ja võitsid kodusel Wembleyl oma esimese ja ainsa MM-tiitli. Aga vaidlused kolmanda värava õigsuse üle kestavad siiani.

Tofik Bahramovilt küsiti enne surma, kas ta oli kindel, et pall ületas väravajoone, ja miks ta otsustas värava lugeda.

Bahramov öelnud selgituseks üheainsa sõna: «Stalingrad.»
Kas saab miski veel paremini anda edasi inimeseks­olemise jonnakaid vastuolusid ja seletada maailma?

21 aastat pärast suurt sõda, mille üks murdelahinguid toimus Stalingradi all, kust sakslased lõpuks minema kihutati, leidis kättemaksuks oma suure võimaluse üks jalgpallikohtunik.

See näide, olgu või legendi kujul, illustreerib veel kord väidet, et jalgpall peegeldab alati konflikti. Üheainsa sõnaga näitas Bahramov, et kõik on omavahel seotud. Poliitika, propaganda, ajalugu, mälu ja kättemaks – kõik kohtusid ühes sõnas.

Aserbaidžaanis satub põlu alla igaüks, kes julgeb kahelda Tofik Bahramovi otsuse õigsuses. Mõni julge ajakirjanik on seda söandanud ja saanud külge rahvusereetja sildi.

Üks väheseid, kes on värava õiguspärasust alati avalikult kuulutanud, on selle autor Geoff Hurst. Ta on tuhandeid kordi sellekohastele küsimustele vastates kasutanud omapärast loogikat: «Otse loomulikult oli pall üle väravajoone – joonekohtunik ju ütles nõnda.»

Kui Inglismaa koondis 2004. aasta 13. oktoobril kohtus MM-valikmängus Bakuus Aserbaidžaaniga, kandsid paljud inglise fännid T-särke kirjaga: «BAKHRAMOV ’66 – COX SAG ULUN», mis tähendas: «Bahramov 1966 – suur tänu sulle.»

Ja värava autor Geoff Hurst avas pidulikult aasta varem surnud Tofik Bahramovi pronksist ausamba, kinnitades oma pidukõnes: «Võin teile kõigile sajaprotsendiliselt kinnitada, et värav, mille ma lõin 1966. aasta MM-finaalis Saksamaa vastu, oli õige värav. Tahaksin kogu Inglismaa nimel tänada Tofik Bahramovi perekonda.»

Sakslased arvavad muidugi teisiti. Nimetatud väravast on tuletatud tänini käibel olev fraas «Wembley värav». See tähistab kõike, mis on saavutatud ebaausalt. Bahramovi väidetav ülestunnistus ainult kinnitab nende arvamust.

Kogu selles vastakate veendumuste ja emotsioonide virvarris pole meilt õnneks ära võetud usku paremasse Bahramovisse ja paremasse inimesse. Sest me võime alati mõelda, et see surivoodil poetatud saatuslik sõna on osa mõjusast legendist. Võime uskuda, et Tofik Bahramov otsustas värava lugeda seepärast, et ta oli selle õigsuses veendunud. Mitte sellepärast, et maksta julmalt kätte sakslastele.

Ja võime hakata vaidlema, kumb variant – tõsilugu või legend – on usutavam. Mis kokku ongi veepiisk, mis kirjeldab maailma, kus puudub lõplik tõde, aga on lõpmatult palju kirgi ja seletusi.

Tagasi üles