Edgar Savisaar on Eesti meediale kõneainet pakkunud juba veerandsaja vältel, alles viimasel ajal on talle lisandunud Andrus Ansip, kirjutab töövõimetuspensionär Veljo Kuusk Postimehe arvamusportaalis.
Veljo Kuusk: meedia leivaisa(d)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Aastalõpp ja eriti selle vahetus on taas kord üles kergitanud igihaljana näiva Savisaare-temaatika. Samas andis see ka järjekordse kinnituse sellele, et Eesti ajakirjandus ei saa kuidagi ilma Edgar Savisaareta läbi. Tahtmatult meenub üks nali läinud sajandi 80. aastatest, mil Eesti filmi kohta räägiti üht anekdooti: kui toona küsiti, kuidas siis Eesti filmil ka läheb, kõlas vastuseks kahemõtteline: «Ikka karguga, ikka karguga!» (selgituseks praegustele noortele – näitleja Tõnu Kark oli mees, kes alates «Ideaalmaastikust» sai omale pea kõik meespeaosad vähegi olulisemates Eesti mängufilmides, eriti pärast Noorsooteatri menulavastust «Lendas üle käopesa»)
Sama lugu on ka Eesti poliitikaeluga. Ainult siin peaks vastama: «Ikka Savisaarega!» Alates 1987. aasta septembrist, mil Edasis ilmus nn «Nelja mehe ettepanek» ehk siis IME - ettepanek Eesti NSV üleminekust täielikule isemajandamisele NSVLiidu koosseisus. Lisaks Edgar Savisaarele, kes oli sel ajal ENSV riikliku plaanikomitee osakonnajuhataja, olid sellele ettepanekule alla kirjutanud ka toonane EKP Keskkomitee häälekandja Rahva Hääl peatoimetaja asetäitja Siim Kallas, kes oli ühtlasi ka populaarse raadiosaate «Mnemoturniir» saatejuht; väliskommentaator ja TPI poliitökonoomia dotsent Tiit Made ning ENSV Teaduste Akadeemia Ajalooinstituudi osakonnajuhataja Mikk Titma. Kallas ja Made olid tuntud tänu meediale, Savisaarest teati vähem ja Titmast teadsid vast ainult teda isiklikult tundnud inimesed.
Sestpeale on selle mehe, Savisaare nimelt, tegemised ajakirjanduses alati häälekat kajastamist leidnud. Ja seda juba rohkem kui veerandsajandi vältel... Esialgu olid need kajastused kõigiti positiivsed ja kiitvad, kuid mida aeg edasi, seda inimlikumaks need läksid ning tuli välja, et laulva revolutsiooni prohvet on siiski kõigest inimene, pealegi veel karjäärihimuline, kes tõrjus kõik oma konkurendid enda kõrvalt. Siinkohal meenuvad Marju Lauristin, Hardo Aasmäe ja muidugi ka Siim Kallas, kes suures kibestumistuhinas lõi Edgari Keskerakonnale siiani põhikonkurendiks jäänud Reformierakonna ja – oli edukas, igal juhul edukam kui tema kunagine kõrvaletõrjuja...
Niisiis on Edgarit saatnud alati skandaalid ja skandaalikesed alates nn lindiskandaalist ning ilusad noored naised ja kõik nendega seonduv. Kohati tundub, et Edgar ise on hea imagoloog, sest käib ameerikaliku tuntuksolemise põhitõe – ka negatiivne reklaam on reklaam – järgi. Just sellele negatiivsele reklaamile vapralt vastu pannes on ta kujundanud endast paksunahalise inimese tüüpkuju, siit ka tema samastamine ninasarvikuga.
Viimasel aastavahetusel parodeeriti ja kajastati Edgar Savisaart ja tema tegemisi otse küllastumiseni.
Teine mees, kes on viimastel aastatel kõvasti kajastamist leidnud – ja mida edasi, seda negatiivsemat – on meie praegune peaminister Andrus Ansip. Enne seda, kui Siim Kallas ta oma valitsusse majandusministriks kutsus, oli ta olnud Tartu linnapea ja sellena teda ka Eesti meediamaastikul neil aastatel käsitleti, aga hiljem, majandusministriks ning sealt edasi peaministriks saades, on ta olnud pea kümmekond aastat juba üks Eesti ajakirjanduse lemmiklastest. Kuid pärast nn Silvergate’i on see klantskuju lootusetult mõranenud ja temast on tehtud samasugune peksupoiss nag Savisaarestki.
Kuid mida ta tegi sel ajal, kui Savisaar oma kaaslastega tegi selle Nõukogude Liidu lagunemisele teed sillutanud ettepaneku? Vikipeediast selgub, et ei midagi erilist – oli EKP Tartu rajoonikomitees osakonnajuhataja. Sellest ka vähene huvi tema tegemiste vastu toonases ajakirjanduses.
Tagasi Savisaare juurde sunnib pöörduma aga läinud aasta viimane Vikerraadio eetris kõlanud «Ahjualuse» saade, kus saatejuht oli külas tuntud rahvarindetegelasel ja keeleteadlasel Mati Hindil. Loomulikult tuli juttu ka Rahvarindest ja Savisaarest ning seejuures sedastas Hint ühe omapärase seisukoha. Nimelt olevat Šveitsis baseeruv Õhtulehe eestikeelne kolumnist Caspar Näff ühes oma kolumnis või isegi juhtkirjas väitnud, et sel aastatuhandel on Tartu Ülikoolis koolitatud ajakirjanikke Savisaare vihkamise vaimus. Kui Savisaart ei vihka, siis pole sul Eesti ajakirjanduses kohta! Ei tea, kas see ka päris tõele vastab, aga igatahes on Edgarit põhjavad kirjutised andnud tööd ja leiba ajakirjanikele juba hea hulga aastaid ning alles hiljutistel aegadel on säärase «leivaisa» rolli sattunud ka Andrus Ansip.
Muide, vanad kreeklased, kes ei uskunud hauatagusesse elusse, olid kindlad, et inimene elab nii kaua, kui teda mäletatakse ja temast räägitakse. Ja Eesti ajakirjandus on oma leivaisade mälestuse jäädvustamisel teinud ära tohutu töö. Tõsi küll, sama tõhus on olnud tema töö nende praeguse maine kujundamisel ja seda mitte konkreetsest isikust kui inimesest lähtuvalt, vaid nimelt isikust konkreetses ajahetkes. Seetõttu oligi üpris veider lugeda ühest aastalõpu LP-st Ingrid Veidenbergi suht neutraalset intervjuud Edgar Savisaarega. Kas see on märk sellest, et ülikoolis tehtava ajuloputuse mõju mõtlevatele ajakirjanikele polegi siiski nii igavene nagu loputuse tellijad seda sooviksid?
Ei kavatsenud siin kedagi ei kiita ega laita, lihtsalt tõdeda, et ajakirjandus ja meedia suudavad tõepoolest kujundada inimeste elu ja saatusi. See tõde on aga juba ammu selge – juba Lenin teadis, et kino on kommunisidele suur jõud, millega kirjaoskamatul Venemaal oma tõde kuulutada. Sama jätkas ja arendas edasi Josef Goebbels, kuid seda juba kultuurriigis Saksamaal.
Nüüd on globaliseerumine ja tehniline progress viinud selleni, et iga kirjaoskaja ning vajalikku tehnikat omav inimene püüab anda oma panuse teiste mõjutamisse. Muide, masside mõjutatavusest ja informatsiooni olulisusest on üpris hea raamatu kirjutanud kaasaegne vene naiskirjanik Anna Matvejeva. Tema «Djatlovi mäekuru ehk üheksa saladus» annab tugevat ainest mõtlemiseks avaldatud faktide, nende tõlgendamise ja seoste üle tegelikkusega. Tõsi küll, seda Hruštšovi sula-aegses Nõukogude Liidus ja läinud aastatuhandevahetuse Venemaal. Kuid sobib kohandada ka meile, Eestisse ja ilmselt ka mujale, üle kogu maailma.