Eesti alkoholipoliitikas on valitsenud apaatia. Selleks et läbi elu kulgemine napsiuimas muutuks erandiks, on vaja laiaulatuslikku suhtumise muutust, millele peaksid esimese tõuke andma poliitikud, kirjutab Viljar Veede Eesti Arstiteadusüliõpilaste Seltsist.
Traditsioon on illusioon sellest, et teatud asjad püsivad igavesti. See mõte pärineb ametlikult Woody Allenilt, kuid kahtlemata on sama idee peale tulnud paljud teisedki. Traditsioonid kannavad edasi meist kogenumate, tihtipeale ka targemate inimeste arusaamu, kombeid ja õpetusi ning sellel sõnal on esmajoones positiivne tähendus.
Siiski, vaadates ringi ühiskonnas, kus me elame ning mille püsimises iga päev kaasa lööme, võime hakata märkama selliseid traditsioone, mis ei toetu niivõrd läbimõeldud ja ratsionaalsele alusele kui sellele, et niimoodi on lihtsalt alati tehtud.
Alkoholitarbimine kui sotsiaalse elu kindel osa ei tundu kuuluvat küsimärgi alla. Mäletan, kuidas mulle lapsena anti sünnipäevadel vahel morssi šampanjaklaasist, et oleks ka «nagu päris». Juba siis sain aru, et alkohol ei ole nagu puljong või peedisalat, vaid sellel on mingi eriline staatus.
Seda võib juua alles siis, kui sa ühiskonna normide kohaselt saavutad piisava vanuse ja sellega võimaluse kuuluda suurte inimeste maailma. Selles maailmas selgub, et pudel sobib lauale panna igal vähegi pidulikumal sündmusel, olgu selleks sünnipäev, Eurovisioon, uue külmkapi ostmine või lapse esimene sõna. Nii mõneski majapidamises tähistab õlle- või siidripurgi avamise klõpsatus ka lihtsalt seda, et tööpäev on seljataga.
Alkoholiga on immutatud peaaegu kõik tähistamist väärt sündmused, tutvumisüritused ja ka lihtsalt meelelahutus. Et alkoholi mitte juua, selleks peab paljudes seltskondades endiselt olema mõjuv põhjus: kas ollakse alaealine, rase, autoga või kehva tervisega. Samuti sai telereklaami vahendusel hiljuti selgeks, kuidas märgata tõelist meest: tal on õlleklaas näpus.
Vastasel juhul on tegemist jobuga. Ka vaba aja veetmise viisides on alkohol alati triumfeerinud, sest märjuke palju ei maksa, pitsi tõstmisega saab hakkama igaüks ja teadvuse hägustudes kaovad kiirelt peast argised muremõtted. Samal ajal puuduvad sportimise, reisimise ja teiste natuke rohkem rikastavate vaba aja veetmise viiside jaoks paljudel nii aeg kui ka raha.
Pole erilist kahtlust, et alkohol on kõige kättesaadavam, kiirem ja lihtsam viis lõõgastumiseks, mis on kõigile jõukohane.
Joovastava joogi erilist positsiooni ühiskonnas aitab väsimatult püsti hoida vägev hiid – alkoholitööstus. Lobitöö poliitikas ja alkoholi positiivse kuvandi järjekindel kultiveerimine ühiskonnas hoiavad rahaveskid jahvatamas.
Mõelgem korraks näiteks alkoholireklaamide peale: need on alati ühed kvaliteetsemad ja andekamad, mis annab tunnistust sellest, et nendega on tegelenud oma ala parimad ja raha pole seejuures kokku hoitud.
Arengumaadest maailma rikkaimate riikideni on nende sõnum üldjoontes täpselt sama: alkoholi joovad inimesed on ilusad, edukad, glamuurist nõrguvas miljöös hõljuvad seltskonnahinged. Kuid kas vanalinna tänava nurgal urineeriv noorhärra või purjus peaga armastatud abikaasa kallal vägivallatsenud soliidses eas mees on ikka seesama glamuurne vaatepilt, mida me oleme harjunud telekast nägema? Reklaam ja reaalne elu ei kipu enamasti käsikäes käima, reklaami eesmärk on kujutada asju selle loojale sobivas kontekstis.
Veider on ka alkoholi, eriti õlle näiliselt lahutamatu seos spordiga. Suusatamise suursponsor on Saku, jalgpalli oma A. Le Coq ja samasugused analoogiad kehtivad maailmas igal pool.
Telereklaamis kehva suusailmaga õlut libistada soovitav Andrus Veerpalu ise seda vaevalt tegi, kui kaalul oli tema edu sportlasena. Kuvand, mille järgi kõik, kes peavad lugu spordist, peavad lugu ka alkoholist, on reklaamidega meie alateadvusesse kodeeritud.
Kui Rock mängib Kaleviga, siis kümme meest väljakul on kained ning kõik teised joovad ümber platsi nende toetuseks õlut. Muidugi on igati tore, et sporti rahastavad need, kellel selleks raha jätkub, kuid need kaks asja tegelikult pigem välistavad teineteist, kui käivad rõõmsalt käsikäes.
Eesti Vabariigi sotsiaalpoliitikas on alkoholi käsitlemisel valitsenud apaatia. Iga aastaga üha suuremaks paisuv tõendatud info hulk näitab samas selgelt, et kahju efektiivseks vähendamiseks on vaja kasutada põhiliselt järgmisi meetodeid: alkoholi hinna ja aktsiisi tõstmine (sh näiteks ka miinimumhinna kehtestamine), kättesaadavuse piiramine ja reklaami tugev piiramine või täielik keelustamine.
Kõiki nimetatuid oleks parimate tulemuste saavutamiseks vaja rakendada korraga. Sellised meetmed võivad esmapilgul tunduda vastuolus vaba turumajanduse põhimõtetega ja natuke liiga karmid alkoholitootjatele, kes teenivad oma äritegevusega elatist nagu kõik teisedki.
Toores tõde on aga see, et alkohol on uimasti täpselt samamoodi nagu näiteks kanep, ainult selle vahega, et alkoholi tarbimine on ühiskonnas tunnistatud aktsepteeritavaks.
Alkoholile kui sõltuvust tekitavale, nii indiviidile kui ka ühiskonnale teatud kahjuliku mõjuga ainele peavadki kehtima teistsugused reeglid ja alkoholipoliitika peaks terve mõistuse kohaselt olema üle kontseptsioonist «äri on püha» ning hakkama liikuma samal kursil nagu tubakapoliitikagi. See tähendab, et me ei peaks kõigi vahenditega julgustama inimesi alkoholi samal viisil ja samas koguses edasi tarbima.
Värskelt loodud alkoholipoliitika roheline raamat jõuab väidetavalt küll õige pea valitsusse läbivaatamiseks, aga kui paljud sealsetest soovitustest reaalselt seadusloomesse jõuavad, ei ole praegu kaugeltki veel selge. Alkoholiaktsiisi juba suhteliselt väike tõstmine annaks riigikassasse juurde päris kopsaka summa, mida saaks kasutada elutervemate väärtuste edendamisel, näiteks võimaldada lastele need huviringirahad, millest nad just ilma jäid.
Teaduspõhised regulatiivsed muudatused on vajalik platvorm, millelt saavad võrsuda edasised muutused. Kuid ka sellel ei ole maagilist kõikelahendavat mõju, kui ei muutu ühiskondlik kuvand alkoholist kui hädavajalikust sotsiaalsest lubrikandist. Selle püsimises või muutumises osaleme kõik.
Nii mõnedki alkoholiga kimpus olevad inimesed ei oleks seda, kui ühiskond poleks neile selleks nii palju võimalusi, põhjust ja julgustust andnud. Ent selleks, et näiteks kümne aasta pärast mingisugustki tulemust näha, on muudatustega vaja alustada praegu. Kindlasti tuleb ka rõhutada, et selle artikli eesmärk ei ole propageerida karskust, vaid hoida üleval alkoholiteemalist arutelu. Selleks et läbi elu kulgemine napsiuimas peaga muutuks pigem erandiks kui reegliks, on vaja laiaulatuslikku suhtumise muutust, mille arenemisele peaksid esimese korraliku tõuke andma poliitikud.