Tartu Ülikooli Rahvusvaheliste Suhete Ringi liige ja varem Rahvusvhelises Kaitseuuringute Keskuses (RKK) Arktika teemal praktikal töötanud Oliver Mõru kirjutab Postimehe arvamusportaalis, mille vastu Greenpeace tegelikult Gazpromi Arktika puurtornidel võitles.
Greenpeace viis 18. septembril läbi aktsiooni, mille käigus organisatsiooni liikmed ronisid Gazpromi naftaplatvormile Prirazlomnaja naftaväljal. Tegu ei ole jäänud tähelepanuta. Peamiselt on kirjutatud sellest, kuidas aktivistid klammerdusid naftapuurtorni külge, milline oli piirivalvurite reageering toimunule ja kuidas vene kohtusüsteem käsitleb tegu «piraatlusena», mis võimaldab määrata aktsioonis osalenutele kuni 15 aasta pikkust vangistust. Tahaplaanile on aga jäänud arutelu selle üle, millele Greenpeace tahtis tegelikult tähelepanule osutada – üha suurenevale maavarade kaevandamise huvile tehnoloogiliselt keerulises ja klimaatiliselt etteennustamatus Arktikas, ja ohtudele, mis sellega kaasneda võivad.
Nafta ja maagaasi kaevandamine Arktikas ei ole iseenesest uus nähtus. See hakkas hoogu koguma juba 1960.-70. aastatel, kuid on muutunud eriti aktiivseks viimasel kümnendil. Seoses Arktika kiire avanemise, uute gaasi- ja naftavarude leidmise ja kaevandamistehnoloogia parenemisega on arendusprojektid muutunud tehniliselt teostatavamaks ja majanduslikult atraktiivsemaks.
Arktika avanemine on toimunud eelkõige kliimasoojenemise arvelt, mis põhjustab jää sulamist piirkonnas. Kui maailmas on keskmine temperatuur viimase saja aasta jooksul tõusnud 0,8°C, siis Arktikas on see tõusnud umbes kaks korda nii palju. Uuringud näitavad, et võrreldes 1979. aastaga on Arktikas jääkate vähenenud rohkem kui 30 protsenti ja olemasoleva jää paksus ligikaudu 40 protsenti.
«Arktika buum», nagu mõned seda kutsuvad, sai alguse pärast 2008. aastat, kui avalikustati USA poolt läbiviidud geoloogilise uuringu tulemused. Uuringu tulemusi arvestades usutakse Arktikas olevat 30 protsenti seni leidmata maagaasi ja 13 protsenti nafta varudest, millest 87 protsenti paikneb rannikust eemal.
Tehnoloogilistest arengutest hoolimata on Arktikas maavarade kaevandamine rannikust eemal endiselt ohtlik: karmid ilmastikutingimused (tugevad tuuled, külmakraadid ja paks jää), nõrk otsingu- ja päästetööde võimekus ning navigatsioonikaartide standarditele mittevastavus. Lisaks eelmainitule kujutab olulist ohtu etteennustamatu jäämägede liikumine, mis võib kahjustada puurimistehnoloogiat, takistada nafta- ja gaasivarude transporti nende leiukohtadest ladustamise kohtadesse, mis asetsevad üldjuhul teineteisest tuhandeid kilomeetreid eemal.
Kohaliku elukeskkonna ja bioloogilise mitmekesisuse kahjustamiseks ei pea naftapuurtornidega aset leidma suur õnnetus, vaid piisab ka väikesest lekkest. Toornafta, mis on kord sattunud merejäässe, ei lagune, aurustu, lahustu ega sadestu bioloogiliselt, vaid jääb mõjutama jäädavalt Arktika habrast ökosüsteemi. Ja nagu uuringud näitavad, ei oma ka inimesed veel tehnoloogiat, mille abil puhastada jääliustik sinna külmunud naftast. Greenpeace'i andmete kohaselt lekib iga 18 kuu tagant neli miljonit barrelit naftat Põhja-Jäämerre, mis on võrreldav 2010. aastal kurikuulsa BP (British Petroleum) tekitatud kahjuga Mehhiko lahes. Vastupidiselt aga Mehhiko lahe sündmustele, pööratakse Põhja-Jäämere leketele vaid leiget tähelepanu.
Puudulikud on ka ettevalmistused võimaliku reostuse leviku peatamiseks kohapeal. Enne protesti korraldamist viis Greenpeace koos vene teadlastega läbi uuringu, millega sooviti hinnata Gazpromi võimekust peatada naftareostus Prirazlomnaja naftaplatvormil. Selleks töötati läbi 60 000 potentsiaalset õnnetuse stsenaariumi. Uuring näitas, et naftalekke peatamiseks Prirazlomnaya platvormil kuluks mitmeid päevi, kuid reostus jõuaks rannikule juba 20 tunni möödudes, ohustades sealset looduskaitseala ja haruldasi loomaliike.
Viimastel aastatel on üha enam arutletud Arktikas maavarade puurimise ohtlikkus üle. Ühelt poolt naftafirmade enda hooletusest ja äpardustest tulenevalt, teiselt poolt keskkonnaaktivistide üha laiemate massideni jõudvate kampaaniate tõttu.
Eelmise aasta suvel saatis Shell naftapuurimise laevastiku Arktika piirkonda, jättes maha keskkonnaohutuse mõttes üliolulise reostustõrjepraami, sest see ei vastanud rannavalve poolt kinnitatud tingimustele. Selle asemel, et viia reostustõrje praam standarditega vastavusse ja lõpetada ohtlik puurimine, alustas Shell standardite nõrgendamiseks läbirääkimisi. Shelli Arktika saaga jätkuks võib pidada detsembrikuist õnnelikult lõppenud intsidenti, kus kompanii puurimist läbiviinud naftaplatvorm kaotas kõik oma neli mootorit ning jäi tormituulte meelevalda. Õnne oli ka Venemaa naftat ääreni täislaetud tankeril, mille meeskonna otsustav tegutsemine suutis päästa selle uppumisest. Nimelt sai eelmisel kuul Kirdeväilas (Northern Sea Route’il) sõitnud naftatanker tugeva löögi triivivalt jäält, mis tekitas tankeri keresse augu, kuid meeskond jõudis selle õigeaegselt sulgeda. Hiljem selgus, tankeril ei olnud õigust üldse ilma jäälõhkuja eskordita Kirdeväilas sõita.
Kuid tegemist ei ole kaugeltki ainult Venemaa või Ameerika Ühendriike puudutava, vaid laiemalt ka kõiki teisi Arktika riike (lisaks eelmainitule Kanada, Norra ja Taani - Gröönimaa kaudu), millel asuvad antud piirkonnas maavarad, hõlmava probleemiga. Naftakompaniide poolne keskkonnanormide ebapiisav täitmine või nende eiramine on pigem tavaks kui erandiks.
Ettevõtted on valmis riske võtma ja keerulistes tingimustes kaevandama, sest neil ei ole endi sõnul valikut. Varasemalt kasutuses olnud kergemini ligipääsetavad maavarade leiukohad - nagu näiteks USA Alaska põhjakallas, Venemaa Lääne-Siber ja Norra Põhjamere osa - hakkavad ennast ammendama. Kompaniide soovi kaevandada on seni heaks kiitnud ka Arktika riigid. Norra ja USA peavad Arktika maavarasid oluliseks energiajulgeoleku seisukohast (nagu on märgitud nende Arktika strateegiates). Norra ja Venemaa jaoks moodustab nafta ja gaas 20-25 protsenti SKPst ning suure osa ekspordist. Venemaa soovib Arktikat muuta «strateegiliseks ressursside baasiks» ja Norra kutsub piirkonda «uueks energiaallikate provintsiks». Kuid maavarade kaevandamine võib kujuneda oluliseks ka maailmapoliitikas vähetähtsale Gröönimaale, sest sellest saadav tulu aitaks kaotada autonoomse valitsuse senist majanduslikku sõltuvust Taanist, mis suure tõenäosusega omakorda suurendaks Gröönimaa iseseisvuspüüdeid. Autonoomne valitsus on kaevandamisele rohelist tuld näidanud, millest kõnelevad välja antud 20 litsentsi.
Võttes arvesse eelnevalt loetletud suurkompaniide ja riikide huve Arktikas maavarasid kaevandada, jää sulamist ja sellega seonduvalt piirkonna ligipääsetavuse paranemist, tehnoloogiate arengut, rahvaarvu kasvu ja energia tarbimise suurenemist maailmas (Rahvusvahelise Energiaagentuuri hinnangul moodustavad fossiilsed kütused 2035. aastal endiselt 75 protsenti kogu maailma energiatarbimisest), võib üsna kindlalt väita, et tulevikus kogub maavarade kaevandamise trend Arktikas veelgi hoogu.
Aga võib-olla on see ka paratamatu, sest kuniks alternatiivsete energiaallikate osakaalu energiatarbimises ei suurendata või ei luua uusi innovaatilisi tehnoloogilisi lahendusi, mis põhineksid märgatavalt vähem fossiilsetel kütustel, ei ole teadaolevalt palju muid võimalusi.
Kui see kõik nii paratamatu on, siis mille vastu Greenpeace lõpuks ikkagi protestis? Kindlasti ei viidud protesti läbi ainult ühe konkreetse maavarade kaevandamise projekti ega ka ohutusnõuete piisava täitmata jätmise pärast, vaid nende mõlema korduva esinemise tõttu. Eesmärk oli juhtida tähelepanu sellele, et ettevõtjad ei ole tehniliselt valmis riskivabalt kaevandama, ja ohtudele, mida ebaõnnestumine kaasa võib tuua. Kaalul ei ole mitte ainult Arktikas elavad haruldased loomaliigid, vaid ka inimesed. Maavarade kaevandamine Arktikas ohustab piirkonna põlisrahvaid, keda on ligikaudu 30 ning kelle elu on otseselt sõltuvuses sealsest loodusest ja loomaliikidest; kuid ka neid, kes kaevandustöid läbi viivad, sest kui puurtorniga peaks midagi juhtuma, ei ole sugugi kindel, et abi jõuab pikkade vahemaade ja karmide keskkonnatingimuste tõttu õigeaegselt kohale.
Ma ei usu, et täielikult ja igaveseks saaks lõpetada nafta ja maagaasi puurimise Arktikas (selles mõttes püüab Greenpeace võimatut), küll aga usun selle võimalikkusesse ja vajadusesse lühiajaliselt. Piirkonnas ei ole mõtet kaevandada seni, kuni pole tehtud järgmist: koostatud põhjalikke riskianalüüse ja läbi mõeldud, kuidas halvimaid stsenaariumeid ennetada või nende puhul käituda, välja töötatud tehnoloogiaid õlireostuste koristamiseks jääliustikest ja ohutuks maavarade kaevandamiseks ning transportimiseks, parandatud pääste- ja otsingutööde võimekust ning navigatsioonikaarte. Sest kui Arktikas peaks juhtuma maavaarade kaevandamisega seoses suuremat sorti õnnetus, siis kaotavad kõik – ökosüsteem; kohalikud rahvad; ettevõtted, mille tegevust ilmselt avaliku surve tulemusena piirama hakatakse, kuni litsentside täieliku väljaandmise peatamiseni; ja riigid, millel vajalikud maavarad saamata jäävad.
Eelmisel aastal suutsid aktivistid sarnase protestiga Gazpromi kaevandamise Arktikas peatada, aeg näitab, kas ka sellel korral.