Kirjanik Aidi Vallik kirjutab värskes Õpetajate Lehes, et peame midagi tegema, et järgmisel aastal ei peetaks taas narkomuuladena kinni klassitäit noori, vaevu iseseisvasse ellu astunud inimesi.
Aidi Vallik: klassitäis narkokullereid
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kurjategijaid tabatakse, õigusemõistmine toimib. Nii nagu peabki. Kuid vahel hakkab sellegipoolest kuidagi kahju. Eriti kui räägime väga noortest eludest, kes mõnikord võivad nii karmi õigussüsteemi kätte sattuda, et see tundub juba isegi natuke õiglusetu. Kui näiteks räägime kahest eesti tüdrukust, kes narkoveolt tabatuna vähemalt järgmise kümnendi oma elust peavad maailma kõige õudsemates, Peruu vanglates veetma.
Loomulikult ei poolda ma narkokaubandust ega kuritegevust üleüldse. Veelgi enam, ma pean vägagi loomulikuks ja vajalikuks, et kuritegevus päädiks õigusmõistmise ja kohase karistusega. Kuid ei ole ju saladus, et väga paljudes maailma riikides on õigussüsteemi mõõdupuud ja karistusmeetmed euroopalikest normidest valgusaastate kaugusel ning õigusmõistjate ja -teostajate endigi inimväärikust ning üleüldse inimlikkust sügavalt solvavad. Aga sinna ei saa me siin oma kodumaal ju midagi parata, et kuskil riigis on õigussüsteem ja vanglaolud just sellised, nagu nad on, ja et mõni noor rumalpea aeg-ajalt taas otsustab oma pea pakule panemisega riskima minna. Nad ju teavad, mille peale välja lähevad, arvab mõnigi.
Kuid varastes noorusaastates ei ole asjad siiski nii lihtsad. Kes meist ei teaks, et verinoorel on ahvatlusi ja eksimisvõimalusi märksa rohkem kui vanadel. Samas on nende tehtud vead tihti ka saatuslikumad ja pikaajalisemate mõjudega. Euroopalik kohtusüsteem arvestab sellega ning kohtleb noori ja lapskurjategijaid paljude meelest isegi liiga leebelt, kuid seda leebust õigustab lootus ja teadmine, et noorel inimesel on veel võimalik muutuda, areneda. Pikaks ajaks vanglasse sulgemine võtaks neilt selle võimaluse ära, sest seal kaob ju ka kontakt nii-öelda normaalse, seaduskuuleka maailmaga, positiivsete mõjutajatega. Vanglas domineerivad mõjutajad on aga teadagi millised.
Kui miski noori üleüldiselt iseloomustab, siis just kerge mõjutatavus, naiivsus, kergeusklikkus. Nad unistavad heast elust, rikkusest, edust ja õnnest, mis kunagi maha ei jäta. Nende reaalsustaju pole väga tihti veel päriselt vastavuses ümbritsevate olude ja normidega. Kõik see tüüpiliselt nooruslik on ütlemata armas ja ilus vaadata, aga samas seab kõik seesama need noored ka ohtu.
Nad on altid kavalatele petistele, värbajatele, kambavaimule, riskantsetele seiklustele, meelitustele, ilusatele lubadustele. Nad usuvad, kui kurjategijad veenavad neid nende ülesande lihtsuses ja ohutuses, selles, kuidas lennujaama narkoreidi läbiviijad on «nende omad», kinni makstud või kuidas mõnes riigis ollagi mõni asi vormilt illegaalne, sisuliselt aga ikkagi norm. Need inimesed on teadaolevalt umbes kümmekond aastat vanemad oma ohvritest – neist noortest, keda nad narkoveole värbavad ja kes varem või hiljem on määratud ühes lennujaamas vahele jääma.
Jah, need noored kurjategijad, narkokullerid, kes oma «tööandjaid» isegi nimepidi ei tea, on ka ise kuritegevuse ohvrid. Väga tihti ei ole neil varasemaid kriminaalkaristusi. Nad on tavalised noored oma eluplaanide, ilusate unistuste ja lootusega meeldival päikesereisil lihtsa vaevaga enda jaoks korraga suur summa teenida. Nad on madala palgaga töökohtadel töötavad või töötud noored, kuid sageli ka kõrgharidust omandavad tudengid. Nad on… lihtsalt noored, kelle sisemine moraal ei keela toimetada üht keelatud sisuga kohvrit ühest lennujaamast teise ja see seal üle anda.
Nad ei mõtle seda «tööd» vastu võttes laastatud tervisega narkomaanidele, koledatele narkosurmadele, sõltuvushaiguse tõttu purustatud perekondadele, sest see ei puuduta nende arust neid. Nende roll on vaid anda järgmisele lülile üle see üks kohver.
Nad on noored, nad vajavad raha ning see üks ots lahendaks nende probleemi, mõtlevad nad. Ja juhtub ju ikka teistega, minuga ometi mitte.
Nii lihtne see ongi. Ega siis muidu arreteeritaks neid lennujaamades sadu ja sadu, teiste rahvaste hulgas ka noori eestlasi. Need meie kaks tüdrukut ei ole erandid ei oma kuriteo ega edasise julma saatusega. Kui uskuda välisministeeriumi konsulaarbüroo direktori sõnu, on sel aastal maailma eri riikides narkokuritegude eest vahistatud 21 noort eestlast.
See on terve väike klassitäis! Ja kui nii igal aastal, siis me lihtsalt peame mõtlema, kas narkokaubandus ei peaks mitte olema keskkoolides klassijuhataja-, terviseõpetuse või ühiskonnaõpetuse tundide üks teemasid. Kas ei vääriks see probleem tõesti laiemat tegelemist? Sotsiaal-, välis- või haridusministeeriumi organiseeritavaid kampaaniaid koolides? Üritusesarju? Õppematerjale?
Jah, narkootikumidest räägitakse koolis palju, aga narkokaubanduse ohud on võib-olla jäänud kahe silma vahele. Paljud kullerid ise narkootikume ei tarbigi, aga sellel suurel äril lasevad end naiivselt ära kasutada ikka. Lasevad end oma nooruslikust uljusest ajendatuna teha narkomuuladeks: korraga nii kurjategijateks kui ka kuritegevuse ohvriteks, teisel pool maakera inimvaenulikes tingimustes vaevlevateks pikaajalisteks vangideks, kes võib-olla vabanevad alles keskealistena, nii ihuliselt kui ka hingeliselt sandistatuna, kõik oma elu võimalused kaotanuna.
Meid on siin ju liiga vähe, et leppida nende noorte kaotamisega. Me peame midagi tegema, et järgmisel aastal ei peetaks taas narkomuuladena kinni klassitäit noori, vaevu iseseisvasse ellu astunud inimesi. Seda enam peame midagi tegema, et kitsad materiaalsed olud rohkem kui pooltes Eestis peredes pigem soodustavad ihalust majandusliku muretuse ja suure raha järele. Kui pakutakse mitut tuhandet eurot korraga, on see liiga paljudele liiga suur ahvatlus, mille kõrval riskid kipuvad tuhmuma.
Seepärast peamegi neist riskidest rääkima. Nii meil kui ka mujal on salvestatud intervjuusid tabatud narkokulleritega. Noorte ärakasutamisest narkokaubanduses ja kurikuulsatest narkovanglatest on tehtud dokfilme ja doksarju. Juba on tagasi kodumaa vabasse ellu pöördunud endisi vahelejäänud narkokullereid — palume neil noortele rääkida. Vahendatud kogemus on ka juba mingi kogemus.
Noored on oma nooruse ebaküpsuses küpse pahatahtlikkuse ees kaitsetud. Me valmistame neid koolis ette paljudeks elus ettetulevateks asjadeks, aga pole taibanud neid ette valmistada enda hoidmiseks suure, julma, ülimalt organiseeritud ja väga raskete tagajärgedega narkokaubanduse eest. Ehk tasub seda vähemalt nüüd tegema hakata, et päästa ja säästa meie noori narkokurjategija kibedast saatusest?