Üheksakümnendate teisel poolel, kui Balti riikide pangandust kontrollisid Eesti kapitalil põhinevad pangad ning Eesti ettevõtted Balti turul jõudsalt laienesid, räägiti tõsimeeli võimalusest, et mitte Riiast või Vilniusest, vaid just Tallinnast võiks kujuneda Baltimaade ärikeskus. Tallinnast pidi saama maailma aken Balti riikidesse ja Balti riikide aken maailma.
Visionääride kujutluses tõid kõik teed – nii lennu-, laeva-, auto- kui rongiteed – kõigepealt just Tallinna ja alles siit teistesse maadesse. Kujutleti, kuidas lennuväljal maanduvad suurte rahvusvaheliste lennufirmade lennukid, neist voolavad välja sülearvutikottidega ärimehed ja kirjude pükstega turistid, silmis kannatamatu soov tuua kogu või vähemalt suur osa oma rahakoti või pangakonto sisust siia, Eesti majandusse. Ja kuidas majandus lööb seepeale õitsele, suurte ja värviliste õitega, justkui «Kollase allveelaeva» joonisfilmis.
Nüüd sellele optimismist pulbitsevale ajale tagasi vaadates on tunne, et tolle visiooniga on läinud nagu enamiku stsenaariumidega: kas on stsenarist olnud vilets või on raha poole võtteperioodi peal otsa saanud. Kui euro lähemale jõudmine tõi korraks usu, et nüüd ongi Baltimaade keskuse positsioon käes, siis paaril viimasel aastal on isegi visionäärid hakanud kasutama üha ettevaatlikumat sõnastust.
Tõsi, lennukid maanduvad, et lasta mööda treppi maale investeerimissooviga ärimehi ja lahke käega turiste. Kuid need lennukid maanduvad Riias, mitte Tallinnas. Osa selle põhjustest on mõneti paratamatud. Asukoht ei ole määrav mitte üksnes kinnisvaraturul, vaid ka riikidevahelises konkurentsis. Teine osa põhjusest seisneb tolles samas, millele too optimistlik keskuse-visioon toetus: transpordivõrgus. Mitte et Riial oleks suutlikkus hoida maailma suurimate keskusega kiiret transpordiühendust palju parem kui Eestil, kuid meil on perifeersema asukoha tõttu vaja palju enam pingutada. Aga paraku jääb suur osa neist pingutustest raha taha.
Asi ei ole mitte niivõrd selles, nagu oleks raha otsa saanud. Kui püüda täpne olla, siis Eestil pole seda raha kunagi otseses mõttes olnudki. Eesti transpordisüsteem areneb peamiselt Euroopa rahakoti toel, ja seega mitte niivõrd vajaduse, kui võimaluse järgi. Kujundlikult öeldes ei väetata mitte seda taime, mida aretada soovitakse, vaid seda, mille jaoks väetist parasjagu saada on.
Majandusministeeriumis on valminud nimekiri suurtest transpordiobjektidest, mille vahel teha valik, mida hakata ehitama aastatel 2014–2020 ja mida mitte. Sellega rihitakse Euroopa Liidu järgmist eelarveperioodi, sealt peaks tulema suurem osa rahast. Käärid vajaduste ja tegelikkuse vahel on suured ja juba praegu on üsna kindel, kes raha saab ja kes ei saa. Saavad need projektid, mis on arengukavadesse ja eelnõudesse sisse kirjutatud.
Eesti transpordisüsteem areneb suures osas suunas, mida Euroopa projektid võimaldavad. Ja ei ole just palju, mida selles suhtes ette võtta saaks.