Püüdes olla Kopenhaagenis toimunud konverentsi tulemuste suhtes õiglane, on asjakohane meenutada, et ootused jäid seda väiksemaks, mida lähemale konverentsi algus nihkus.
Juhtkiri: rohkem kui mitte midagi
21. detsember 2009, 10:05
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Möödunud paari nädala uudispealkirjad raporteerisid küll aeg-ajalt läbimurretest, ent sisult olid needki enam lootusi kui tegelikku murrangut väljendavad.
Lootus, et Kopenhaagenis jõutakse õiguslikult siduva leppeni, kustus juba sügisel, mil oli selge, et USA, Hiina, India ja Brasiilia ei astu Euroopa Liidu ettepanekutega ühte jalga.
Viimasel hetkel saavutatud kompromiss oli parem kui mitte midagi, tundub olevat nende seisukoht, kes maratonkõnelustel ise osalesid. Paistab, et nemad hindasid edu tõenäosust pisut teisel skaalal kui Bella konverentsikeskuse juurde kogunenud tuhanded aktivistid.
Pettumus Kopenhaageni kliimakonverentsil saavutatu (õigemini selle vähesuse) üle peegeldas nädalavahetusel vastu paljude Euroopa ja USA ajalehtede veergudelt. Ajaloolise sündmusena välja reklaamitud tippkohtumist võrreldi tähtsuse poolest Bretton Woodsi konverentsiga 1944. aastal, mis kujundas ümber maailma rahandussüsteemi. Lisaks nähti seda otsustava hetkena ÜRO jaoks, mis pidi nüüd tõestama, kas maailma riigid suudavad omavahel edukalt koostööd teha.
Kahjuks peab tõdema, et nurjusid mõlemad ootused – ühist otsust aidata arengumaid kliimamuutusega ja sellega kaasnevate tagajärgedega vaevalt et ajalooliseks hinnata saab, ÜRO tõestas, kuivõrd ajale jalgu on jäänud 1990ndate algul paika pandud läbirääkimiste reeglistik. Üks vaatleja märkis eile tabavalt, et ÜRO kliimamuutuse raamkonventsioon on nagu üliaeglane ja ülelaaditud tuletõrjeauto, mis põlengu kustutamiseks aga kiirust peab ületama.
Nii Saksa kantsler Angela Merkel kui Briti peaminister Gordon Brown teatasid nädalavahetusel – juhtunut parimas võimalikus valguses esitada püüdes –, et vähemalt me saavutasime midagigi, et astuti esimene samm, et vastasel juhul oleks kogu ettevõtmine olnud läbikukkumine. Ka Andrus Ansip esitas sama seisukohta, öeldes, et sel korral jõuti vaid vahefinišisse.
Muidugi on vahefiniš parem kui katkestamine, kuna võimaldab senist tööd jätkata. Samas oli ju alust eeldada, et olukorras, kus inimtekkelist kliimasoojenemist enam üldiselt müüdiks ei peeta, suudavad riigid oma siseriiklikud huvid planeedi omade kasuks ohverdada.