Vandetõlk ja luuletaja Uno Schultz kirjutab Eestis uskumatuna näivast suhtumisest, mida veel isegi praegu võib läänes kohata: Nõukogude Liit oli heaolumaa ja massirepressioonid olid õigustatud.
Uno Schultz: heaolu kasimata tagahoov
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Olime abikaasaga hiljuti ühel väiksemal rootslaste peol. Kõik oli väga meeldiv, vesteldi rahulikult ja – nagu Rootsis tavaline – ei puudutatud tundlikke teemasid. Seltskonnas oli ka üks pikka aega Rootsis elanud, rootslannaga abielus kreeklane, kelle temperamenti ja mõttelaadi ei tundunud võõral maal elatud aastad mõjutanud olevat.
Mingil hetkel läks jutt seltskonnas Euroopa ajaloole. Ja siis ühtäkki vaatab kreeklane minule ja abikaasale demonstratiivselt otsa: «Ja mis teil seal Balti riikides 1934. aastal toimus?» – «Me ei saa aru, millest te räägite!» vastasime jahmunult nagu ühest suust, ootamatut küsimust pareerides.
«Küll te aru saate,» lausus mees parastava naudinguga, «loomulikult maksis Nõukogude Liit teile selle eest 1940. aastal kätte.»
Kas ajamasin oli mind tõesti paisanud tagasi nõukogude aega, marksistlik-leninistlikule loengule nn fašistlikest diktatuuridest Balti riikides? Kommunismiajast tundus tuttav seegi, et suruti peale eestlase-lätlase-leedulase rolli korraga. Ometi ei olnud see esimene verbaalne rünnak Eesti vastu, mille osaliseks ma läänes elades olen saanud.
Esimene kord oli aastaid tagasi ühes Rootsi riigiasutuses, kus viibisin seoses tööga. Meesametnik, saades teada, et olen Eestist pärit, nähvas automaatselt: «Noh, siis teenis ju teie isa natsistlikus sõjaväes?» Nagu ülal mainisin, on rootslased äärmiselt konfliktikartlikud ja selles ühiskonnas ei pea seetõttu valvel olema – keegi lihtsalt ei ütle pahasti. «Ei, minu isa oli Punaarmees,» vastasin. Mees jäi kohe vait, aga minul on senini veel okas hinges, et ma midagi teravamat ei lisanud.
Rootsis levis 60ndatel ja 70ndatel laialt punane ideoloogia (täpsustan: punane, aga valdavalt mittenõukogulikus vormis) ja see mõjutab siiani paljusid rootslasi. Seda tausta arvestades panin ma oma «õige» vastusega ametnikul suu kinni.
Mitmel korral on rootslased ettevaatlikult viinud jutu vene vähemuse olukorrale Eestis. Mul on Eestis palju vene tuttavaid, aga mingit erilist kurtmist nende suust kuulnud pole. Seda ma rootslastele vastangi, lisades, et millegipärast ei soovi ükski venelane enam Eestist emamaale kolida. Viimane näib olevat mõjukas argument, osa läänenaabreid näib mu vastusega rahule jäävat, osa väljendab siiski tagasihoidlikku umbusku.
Põhjus on selles, et rootslase arvates on Rootsi super-võrdõiguslik riik, kus, erinevalt teistest maadest, puudub diskrimineerimine sootuks. Rootslastelt tuleb aga vastuseks küsida: kuidas teie enda riigis rahvusvähemused ennast tunnevad? Vaatamata «ideaalsele» seadusandlusele on Rootsis sel alal kuhjaga probleeme, mida sisserändaja märkab iga jumala päev.
Vahetult pärast Eesti taasiseseisvumist oli mul kokkupuuteid mõnede soome haritlastega, kellele Eesti iseseisvus... kuidas nüüd viisakalt väljenduda... ei imponeerinud. Kas oli selle põhjuseks, et soome-ugri areenile ilmus soome keelele ja keeleteadusele, jah, Soome riigilegi, ootamatult veel üks võrdväärne konkurent? Tookord ma ei osanud ega julgenudki sellele adekvaatselt reageerida, pealegi viibisin nende territooriumil. Loomulikult on selliseid soomlasi vähe, aga nad on täiesti olemas.
Tooksin näite veebientsüklopeediast Vikipeedia. Ainukesed Vikipeediad, kus Eesti kohta käivad nõukogudeaegsed riigiviited on vormis «Eesti NSV» (isegi elulugude sünni- ja surmakohtades) on vene ja soome Vikipeedia. Vene omast saab veel kuidagi aru, aga et soomlased oma lähima sugurahva ajalugu nii tõlgendavad – sellel peavad olema mingid psühholoogilised või muud sellised põhjused.
Soome Vikipeedias on näiteks Aavo Pikkuus ja Andrus Veerpalu sündinud Eesti NSVs – kõigis teistes Vikipeediates on Eesti avaliku elu tegelased sündinud (või surnud) Eestis.
Kui üks Eesti vikipedist mõned «Eesti NSVd» Soome Vikipeedias «Eestiks» parandas, tekkis sellest suur pahandus. Soome Viki aruteluleheküljele ilmus hulk hõimuvendade ärritunud ja kohta kätte näitavaid vastuseid, à la «Ajalugu muuta ei saa!». Huvitav, kas Saksa okupatsiooni ajal Prantsusmaal või Norras sündinud inimesed on soome Vikipeedia järgi sündinud Saksamaal?
Õnneks oli vastuste hulgas ka Eesti ajaloost arusaajaid. Minu meelest on ka soomlase Martti Turtola kirjutatud Konstantin Pätsist ja Johan Laidonerist pajatavate raamatute üks, võibolla osalt alateadlikki eesmärk eesti rahvale kui «väikevennale» koht kätte näidata.
Kui Eesti kunagi taasiseseisvus, mõtlesime, et kõik vaba maailma inimesed ootavad meid avasüli võrdsete riikide perre. Olen läänes kohanud nõukogudemeelsemaid inimesi, kui Nõukogude Liidus kunagi nägingi!
Rootsi valimispropagandas osaleb muuhulgas tilluke Rootsi Kommunistlik Partei, kelle ideaalühiskond ongi Nõukogude Liit ning kelle liikmete meelest polnud mingit Gulagi ega massiküüditamisi ja mahalaskmisi olemas – me ise olla selle kõik välja mõelnud. Ja kui mingid tapmised aset leidsidki, siis oli see õigustatud(!) kommunistliku tuleviku nimel. Tänavatel propagandat tehes skandeerivad nad Brežnevi ajast tuttavaid loosungeid, eriti vihased ollakse maade-varade tagastamise peale. Loomulikult on tegu Eesti Vabariigi vastastega. Muide, ühe aktiivse rootsi sotsiaaldemokraadi suustki olen kuulnud arvamust: «Teil Eestis oli nõukogude ajal väga hea elu, kool oli teil eesti keeles.»
Kõrvalepõikena: ühes Stockholmi antikvariaadis sattusin lehitsema pärastsõjaaegset rootsikeelset kommunistlikku brošüüri, kus väideti, et Balti riikidel polnud pärast Esimest maailmasõda õigust tekkida, ja tunti heameelt, et nad on nüüd Nõukogude Liiduga ühendatud.
Olen kohanud ka üht nõukogudemeelset keeleteadlasest naisprofessorit, kes kogu noorusaja võitles nõukogude võimu kehtestamise eest läänes. Ta käis kunagi ka Nõukogude Liidus, kus noort naiskommunisti võeti vastu kui kuninga kassi: tasuta sanatooriumid jne. Nüüd üliõpilased tema punapropagandast enam ei huvitu, ka Venemaa on selja keeranud.
Aga meelsus on jäänud. Mõni aasta tagasi käis ta Tartu Ülikoolis loenguid pidamas. Eestis ei leidnud ta midagi head: honorar loengute eest olevat väike, bussid liiga täis (kommentaariks, nõukogude ajal õõtsusime bussides nagu silgud tünnis), iga päev ei olevat saanud duši all käia (kas tema arvates olid nõukogude ajal duširuumid iga nurga peal?).
Keeleprofessoril õnnestus külastada üht eesti perekonda. Söögilaual oli suur küpsetatud kala. Küsimuse peale, kuidas pere elab, vastas pereisa: «Hästi.» – «Aga ma ju nägin, kui halvasti nad elasid, laual oli ainult kala,» avaldas professorinna mulle nördimust. Suure kalaga seoses tuleb meelde, kui õnnelik ma olin, kui ema, seisnud ära pika järjekorra, vahel harva koju räimi tõi. Suurt kala söögilaual ma nooruspõlvest küll ei mäleta. Ja veel, kui hästi või halvasti elatakse, otsustab eesti pereisa ikka ise!
Minu kogemus on selline, et Eesti iseseisvuse suhtes vaenulikult väljenduvad just punase/marksistliku mõttelaadiga inimesed. Kuidas Eestit sellistes olukordades kaitsta, verbaalselt muidugi? Kas kaitsmisel on üldse mõtet?
Oleneb olukorrast. Kui inimene on ideoloogilistel ajenditel vaenulik, siis ei tasu üldjuhul vaidlusse laskuda, niikuinii sellest mingit tolku ei ole. Kui põhjuseks on vestluskaaslase teadmatus, siis tuleb Eesti ajalugu ja praegust olukorda selgitada.
Aastate jooksul olen kummatigi aru saanud, et kõige parem kaitse sellisel puhul on vasturünnak. Ka iga lääne heaoluriigi ülesvuntsitud ukseesise, plekivaba fassaadi, läikivate parkettidega saalide ja luksustubade varjus on kasimata tagahoov. Kui te vaidlusel mõtet ei näe, viige jutt nende riigi tagahoovile.
Ma ei anna enam armu isegi Läti- ja Leedu-vastastele, rääkimata Eesti suhtes vaenulikest. Põrutan kahurist. Vanuse õigusega. Aga et kahurituli efektiivne oleks, peab heaoluriikide endi ühiskondlikke valupunkte hästi tundma.
3 hinnangut
• «Ja mis teil seal Balti riikides 1934. aastal toimus?» – «Me ei saa aru, millest te räägite!» vastasime jahmunult. «Küll te aru saate,» lausus mees parastava naudinguga, «loomulikult maksis Nõukogude Liit teile selle eest 1940. aastal kätte.»
• Meesametnik, saades teada, et olen Eestist pärit, nähvas: «Noh, siis teenis ju teie isa natsistlikus sõjaväes?» – «Ei, minu isa oli Punaarmees,» vastasin. See «õige» vastus pani ametnikul suu kinni.
• Keeleprofessoril õnnestus külastada üht eesti perekonda. Söögilaual oli suur küpsetatud kala. Küsimuse peale, kuidas pere elab, vastas pereisa: «Hästi.» – «Aga ma ju nägin, kui halvasti nad elasid, laual oli ainult kala,» avaldas professorinna mulle nördimust.