Šoti justiitsminister Kenny McAskill (pildil) räägib mõni aeg tagasi avalikuks saanud dokumentidest, millest selgub, et Briti valitsus on Šotimaale pikka aega valetanud.
London käitub Šotimaaga nagu Brežnev Eestiga
15. juuli 2013, 13:17
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Millised on Šotimaa suhted Westminsteriga pärast seda, kui iseseisvumissoovist taas märku anti?
Mõneti keerulised, kuna hea pilguga nad lahkumisplaanidele ei vaata. Aga need on demokraatlikud protsessid, mis Šotimaal toimuvad, referendumil otsustab Šoti rahva hääl, kas soovitakse jätkata UK koosseisus või mitte, ja ei ole palju, mida Westminster saaks selle vastu teha.
Meil on läbi ajaloo olnud kolm tuge, mis on meie identiteeti alles hoidnud: seadused, kirik ja haridussüsteem. Need on meil ülejäänud UKst erinevad. Kuid peamine on see, et ehkki oleme 300 aastat elanud juriidiliselt samas riigis, oleme alati elanud eraldi elusid. Kui sinu religioon on teine, kui see, mida sa õpid koolis, on erinev, kui seadused, millele sa allud, on erinevad, aitab see palju kaasa. Seetõttu Šotimaa veel eksisteeribki, erinevalt paljudest teistest, kes on suurriigi koosseisus olemast lakanud. Seadused, kirik ja haridus juhivad elusid, ja need on juhtinud Šotimaa Inglismaast eemale.
Me ei taha üldse palju. Tahame õigust ise oma valikuid teha, kuidas oma elu elada. Kuid minu eluajal pole me kordagi saanud parlamenti, mille oleksime valinud.
Aga mis saab, kui rahvas otsustab referendumil UK koosseisu jääda? Ma kuulsin eile anekdooti: šotlane ütleb inglasele: ma loodan, et te ei mõtle meist seal Londonis halvasti, ja inglane vastab: oh ei, me ei mõtle teist üldse. Kas Šotimaa jääb endiselt Westminsteri radarilt välja?
Ma ei usu, et referendumil otsustatakse UK koosseisus jätkata. Kuid isegi kui see nii peaks juhtuma, ei jää olukord kindlasti endiseks. Ei-vastus ei tähenda status quo’d, sest ei meie ise ega maailm meie ümber ei seisa paigal. Võib juhtuda, et iseseisvus on ainus võimalus olla ELi liige, ja see läheb šotlastele väga korda. Ei-vastus ei tähenda, et kõik on läbi ja iseseisvuspüüdlustega on lõpp. Enamik šotlastest tahab enam iseotsustamisõigust Šoti parlamendile. Suur osa tahab ka Šoti iseseisvumist, kuid nad on mures – mis saab pensionidest, mis saab töökohtadest, tervishoiust jne. Seda tuleb neile seletada, et hirme vähendada.
Ärahirmutatud inimesed võivad arvata, et tulevik on ebakindel ja parem jääme siia, kus oleme. Aga see, kus me oleme, ei ole püsiv. See muutub. Tooride valitsus kasutab ebaausaid võtteid vabal turul, kahandab inimeste toetusi, muudab rikkad rikkamaks ja vaesed vaesemaks. See ei ole valik kahe võimaluse vahel – praeguse olukorra säilimine või iseseisvus. See on valik kahe tuleviku vahel: kas sa tahad minna koos tooride valitsusega, kes veab meid paremale, või minna selles suunas, kuhu teised Põhja-Euroopa ja Skandinaavia riigid on läinud. Me oleme valiku ees nagunii, ja kumbki neist valikutest ei ole status quo.
Hiljuti jõudis ajakirjandusse, et iseseisvusvastastest toorid on algatanud projekti «Hirm», millega püütakse hirmutamist kampaania eesmärkideks kasutada.
Hirmutamisega inimesi enda poole ei võida. Kogu meie elu jooksul on meile valetatud. Mõni aeg tagasi tulid ilmsiks dokumendid, et 1970ndatel teadis Briti valitsus Šotimaal leitud naftast, mis teeks Šotimaa Euroopa rikkaimaks riigiks. Seda teadmist oli senini Šotimaa eest varjatud. Meile räägiti selle asemel, et aastaks 2000 on kogu nafta otsas. See ei ole tõsi. See oli Šoti nafta, mis aitas Tony Blairil sõdida Iraagis, mis aitas Suurbritannia majandusel ellu jääda. Seda ei ole kasutatud Šotimaa inimeste heaoluks. Briti valitsus valetas Šotimaale, otse näkku ja häbematult. See on midagi, mida võis oodata Eesti Brežnevilt, aga mitte demokraatliku riigi valitsuselt.
See on olnud väga häbematu, kuid sellel on olnud üks hea tagajärg: me ei usu enam, mida meile Londonist räägitakse. Nii et kõik need valedel põhinevad hirmud, mida iseseisvuse vastased levitada püüavad, ei ole tõsiseltvõetavad. Inimesed teavad, et nad ei saa usaldada Briti parlamenti, ja nad usaldavad Šoti parlamenti palju enam.
Peamine, mida peaks tegema, on kasvatada Šoti rahva eneseusaldust, mida valed on kõigutada püüdnud. Hirmukampaania, mida iseseisvusvastased organiseerivad, püüab meile öelda, et me oleme liiga väiksed, liiga vaesed, liiga rumalad, me ei saa ise hakkama. Keegi Eestis ei arvanud, et te olete liiga nõrgad, vaesed või rumalad, et ise oma tuleviku üle otsustada. Šotimaal seda aga arvatakse, sest seda on meile pähe taotud põlvkondade kaupa, sajandeid. Aga sellega peab olema lõpp, London ei saa seda enam teha. Ta upub omaenda valedesse. Valed on läinud aina absurdsemaks ja ühel hetkel saavad inimesed aru, et kui üks asi, mida meile on räägitud, ei vasta tõele, siis pole mingit põhjust uskuda, et teised vastavad.
Nüüd püütakse meile öelda, et hea küll, teil on nafta, te ei saa ise naftast saadava rikkuse korraldamisega hakkama. Kujutad ette, kui keegi läheks Norrale ütlema, et ta on liiga rumal, et oma naftavarudega toimetada?