Šotimaa kaalub aina tõsisemalt Inglismaast lahtiütlemise plaane. Järgmise aasta septembriks määratud referendum on puudutanud midagi väga sügaval šoti rahva eneseteadvuses. Ilmselt palju sügavamalt, kui Westminster oskaks või tahaks uskuda.
Urve Eslas: mõistus ja tunded
10. juuli 2013, 08:56
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nii iseseisvuse pooldajatest kui vastastest Šoti poliitikud rõhutavad enese ratsionaalsust ja teise poole emotsionaalsust. Tõsi, mõlema poole toetuseks on vähemalt poliitilises argumentatsioonis ratsionaalsed põhjendused olemas. Iseseisvuse toetajate pool rõhub Šotimaa heale majanduslikule olukorrale, mis võimaldaks riigil ka iseseisvalt toime tulla, ning valitsevale ebaõiglusele: Šotimaa panustab Ühendkuningriigi eelarvesse arvestatava osa, kuid teda pole väidetavalt Westminsteri radaril samahästi kui olemaski, kui Šoti huvid jutuks tulevad.
Iseseisvumise vastased leiavad, et need kõik on pisiasjad ning näha tuleks suuremat plaani. Kuna iseseisvumine tekitaks küsitavusi Šotimaa liikmelisusega Euroopa Liidus ja NATOs, tuleks iseseisvusplaanidega äärmiselt ettevaatlik olla. Kuid referendumil ei otsusta mitte poliitikud, vaid inimesed. Isegi kui ratsionaalsed argumendid on olemas, siis nende vahendamine pole olnud kas piisavalt edukas või on meelega jäetud emotsioonide varju.
Jumal – ehk asjade tegelik seis – räägib rahva suu läbi enam kui poliitikute avalduste kaudu. Kõrgel mägedes, poliitikast ja huvidest eemal, puhtal väärtuste pinnal kasvanud Šoti rahva hinge pärisosa juures on nii iseseisvuse pooldajad kui selle vastased võrdselt kirglikud. Ennelõunasel ajal võib teema jutuks võtmine tähendada kogu kõrtsi haaravat tulist mõttevahetust, ent kui päike mägede taha ja mõned pindid kurku kadunud on, võib see viia ohtlikult kõrgendatud häälte ja mahlases Šoti murrakus väljendatud pahameeleni.
Ning ei saa öelda, et see oleks põhjendamatu. Mõlemad poliitilised leerid on lisaks ratsionaalsetele argumentidele algusest peale rõhunud ka emotsionaalsetele. Ühelt poolt tõuseb koos hämaruse saabumisega kiltide lehvides šotlaste rahvuslik uhkus, mis räägib puhtast, ajatust ja kultuuriliselt rikkast maailmast, mille inglased minevikus jõuga lämmatanud ja tänapäeval John Lewise kaubamajaketist pärit saabaste alla tallanud on, teisel pool räägib vastukampaania poolt äratatud hirm, üks võimsamatest tunnetest, šotlaste ees seisvast viletsusest, kui suurriigi koosseisust lahkumine seekord tõesti õnnestuma peaks.
Referendumil pole vastakuti mitte ratsionaalsed argumendid, vaid kaks kõige ürgsemat tunnet: kirg ja hirm. Mäng ei toimu mõistuse, vaid peamiselt emotsioonide tasandil.
London, Ühendkuningriigi ratsionaalsuse kants, vaatab kõike pealt teatud üleolekuga, justkui teismelise eneseleidmisheitlust. Suhtumine, et Šotimaal toimuv on kõigest kaugel põhjas aset leidev veidrus, on vaid mägijõe vesi Šoti iseseisvuskire veskile.