Kui kapitalistlik on Hiina ja kust tulevad ses riigis ideed, küsib Kalle Olumets.
Kalle Olumets: Hiina ja liberaalsuse müüdid
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nüüd, mil Pekingi olümpiamängudest on möödas üle poole aasta ja paljudel eestlastel seljataga esmakordne kohtumine Hiinaga, selle maailma üha enam poliitiliselt, majanduslikult ja ka keskkonda mõjutava riigiga, võib rahulikult ehk arutleda, kui kapitalistlik Hiina siiski on.
Aga enne seda on vaja kukutada müüt, nagu oleks praegune majandusmudel olnud Hiina kõrgema juhtkonna hästi väljamõeldud ja kavandatud plaan.
Ühest küljest on selge, et Hiina 1980ndad, mida nüüd nimetatakse ka Deng Xiaopingi ajastuks, olid tõesti nii majanduse kasvu kui ka mõningase poliitilise vabaduse tekkimise ajastu. Kuid lähemal vaatlusel võib öelda, et see ei tulenenud sugugi kommunistliku partei plaanimajanduse hästi väljaarvutatud ja distsiplineeritud ametnike tõhusast tööst. See oli pigem vabadust ja paremat eluolu ihkava rahva vaim, mis surus end kaitsemüüri ootamatult tekkinud praost läbi.
Ja pragu ise? Asi sai alguse Dengi ja Mao Zedongi «järglase» Hua Guofei vahelisest parteisisesest olelusvõitlusest. Viimasel oli käsil 1975. aastal algatatud «Majanduse arendamise kümne aasta plaan», mis sisaldas ka industrialiseerimise tõhustamiseks vajalikke tööstusseadmete ostunimekirja välismaalt.
Deng pakkus välja, et neid oste võiks rahastada uute naftamaardlate avastamisega Hiinas. Sel ajal töötaski Hiinas palju välismaa insenere, kes aitasid Hiina naftatööstusel uusi puurauke rajada, kuid edu jäi kasinaks. Uusi suuri naftavälju, nagu Daqing viiekümnendate lõpul, ei leitud ja seega tuli otsinguteks ja puurkaevudeks kulutatud raha võlgadesse juurde kirjutada.
Paljud ostud tuli tühistada, kuid kuskilt pidi raha saama. Deng ise käis välja järgmise, Hiina energiamajanduse kõige tähtsama kaardi – kivisöe. Kivisöe tootmine oli hakanud tasahilju suurenema tänu hullumeelse kultuurirevolutsiooni lõpule, mis sai Mao Zedongi surmaga 1976. aastal õnneks kindla punkti.
Kuid kõige rohkem realistlikke ideid oli parteisõduri Chen Yuni peas. Üks paremaid majanduse päästeplaane oli talupoegade olukorra parandamine, sest Mao Suurt Hüpet viiekümnendate keskel, mis mattis oma maandumisjälgedesse kümneid miljoneid nälga surnud inimesi, ilmselt korrata ei tahetud.
Otsustati, et maal elavatel inimestel lubatakse moodustada väikeseid töögruppe, kes võivad harida kindlat maalappi, ja sealt saadud saak lubati neile. Selliste tööüksuste (danwei) moodustamise lubamist 1979. aastal hakkasid hiinlased ise aga tõlgendama kui luba harida esiisade maid. Kohalikud parteivolinikud vaatasid seadusele läbi sõrmede ja lubasid moodustada töögruppe, mis olid sisuliselt endiste perede talupidamised.
Selle tulemus oli käega katsuda. Kui 1978. aastal oli teraviljasaak 308 miljonit tonni, siis 1984. aastal tõusis see 407 miljoni tonnini ning liha muutus rohkem kättesaadavaks.
Tasahilju levisid «töögrupid» põllumajandusest ka teistesse tootvatesse majandusharudesse. Eriti Hongkongi ümb-ritsevast provintsis Guanzhous ning Shanghaist põhjas (Jiangsus) ja lõunas (Zhejiangis) loodi üha rohkem kommuune, mis olid väliselt sotsialistlikud, kuid sisult kapitalistlikud – eraomanduses olevad väikeettevõtted.
Samal ajal alanud erimajandustsoonide asutamine andis samuti häid tulemusi. Kuid seda eelkõige riiklikule plaanimajandusele, sest sealsed tulud olid rohkem kontrollitavad ja välismaised kapitalimahutused täitsid riigikassat kohe.
Massachusettsi tehnoloogia instituudi professor Huang Yasheng ütleb oma 2008. aasta parimaks majandusraamatuks tituleeritud, Hiina majandust käsitlevas teoses «Kapitalism Hiina võtmes» («Capitalism with Chinese Characteristics») otse:
«Erinevalt paljudest teistest maadest pärineb Hiinas enamik paindlikke, riskialtimaid ja talendikamaid ettevõtjaid maalt. Hiina maapiirkonna ettevõtjad lõid Hiina 1980. aastate tõusu. Esmalt parandati põllumajanduslikku saaki ja seejärel alustati väiksemat sorti äridega toiduainetöötlemises ja ehitusmaterjalide tootmises. Avatud uste poliitika ise suudab ära teha väga vähe – ja tehtigi vähe – nende sisepiirkondade ettevõtjate abistamiseks.»
Kuid tema raamatu peatähelepanu on suunatud 1990. aastatel tekkinud Hiina müütide kukutamisele. Nagu näiteks ebatõele, et Hiina on avastanud mingi erilise uue efektiivse majandusvormi, mis seisnevat kapitalismi allutamises sotsialismile, mis on võimaldanud Hiinal maitsta kõrget majandustõusu pikka aega järjest.
Et see nii ei ole, näidatakse toetudes faktidele, et paljud meile tuntud nn Hiina suurfirmad, nagu Lenovo või Huawei, on tegelikult kas registreeritud või saanud oma esimese suurema kapitalimahutuse Hongkongis. Võib ju öelda, et alates 1997. aastast kuulub Hongkong Hiina Rahvademokraatlikule Vabariigile, kuid sisuliselt on tegu ühe maailma võimsama rahandusgigandiga, mille majanduse laissez-faire õhustik on Mandri-Hiina kammitsetud käsumajanduse otsene vastand.
Sel nädalal, täpsemalt 4. juunil möödus 20 aastat Tiananmeni veresaunast. 14. aprillil Pekingi Taevase Rahu väljakul Hiina kommunistlikus parteis lokkava korruptsiooni vastu võidelnud ametniku Hu Yaobangi leinamiitingud kasvasid spontaanselt üle Hiina tudengite ja intellektuaalide meeleavalduseks sõnavabaduse ja demokraatia eest.
Kogu maailm jälgis seitse nädalat hinge kinni pidades suurima kommunistliku riigi Hiina südames punguvaid hapraid demokraatiaalgeid. Kuid kahjuks ei jõudnud neist võrsuda ei õisi ega ka vilju. Kiirelt uputas Hiina kommunistlik partei Deng Xiaopingi käsul valdavalt noorte üliõpilaste meeleavaldused tankide kaasabil verre. Hukkunuid olevat 2000–4000 kanti.
1989. aasta oli märgilise tähendusega aasta paljudele totalitaarsete režiimide käes kannatavatele rahvastele ja riikidele. Novembris 1989 lammutati Berliini müür ning tolle aasta rahupreemia sai dalai laama – Tiibeti rahva vaimne juht ja kogu maailma parimate ideaalide eest võitleja.
Kuid hiinlased ei lammutanud midagi. Mao Zedongi kuju ja portree Taevase Rahu väljakul jäi alles. Kuid raudarmatuurile paberist meisterdatud kümnemeetrine Vabaduse Jumalanna hukkus samuti rahva vabastusarmee tankiroomikute all.
Autor on Hiina-huviline ja sõber. Ta on õppinud Eesti Humanitaarinstituudis orientalistikat ning täiendanud end keele alal ka Pekingis.