Mihkel Mutt: Prantsusmaa president kui lakmus

Mihkel Mutt. Foto: arvamus.postimees.ee

Francois Hollande’i tähe kiire ja järsk kustumine näitlikustab olukorda, kus presidendiks valitakse suuga suurt linna ehitanud protestikandidaat, kirjutab kolumnist Mihkel Mutt.

Prantsusmaa presidendil Francois Hollande’il täitus 6. mail esimene aasta riigitüüril. Esialgsest ligi 60-protsendilisest toetusest on järel pool. Kui Sarkozy püstitas Viienda vabariigi presidendireitingu madalusrekordi (2011. aasta märtsis 20 protsenti), siis rekordi on püstitanud ka Hollande: keegi pole nii kiiresti nii ebapopulaarseks muutunud.

Aasta varem juubeldasid Pariisis tööinimesed ja ametiühingud, sest üle hulga aja sai presidendiks vasakpoolne. Nüüd protesteerisid needsamad valijad Hollande’i vastu kümnetuhandelises rongkäigus, mida juhatas ta valimisaegne liitlane, vasakrinde juht Jean-Luc Mélenchon. L’Expressis ilmunud loo juures oli pilt, kus Hollande’i on kujutatud Louis XVI-na ja rahvas hakkab revolutsiooni tegema. Ja tõesti, küsitluste järgi usub 75 protsenti prantslasi, et praegune olukord võib viia sotsiaalsete vapustusteni.

Hollande’iga ei ole keegi rahul. Vasakpoolsed võtavad tema pisikesi eelarvekärpeid reetmisena. Tsentristide meelest ei ole ta piisavalt pragmaatiline, parempoolsed on vihased homoabielude seadustamise pärast. Vähemusõiguslased heidavad ette, et ta taganes viimasel hetkel meetmetest, millega lesbipaarid võinuks end kunstlikult viljastada. Oma parteikaaslased süüdistavad, et tal puudub visioon, et ta esineb avalikkuses vähe ja laseb valitsusel omapäi mudamaadelda.

Tagantjärele võib muidugi öelda, et teisiti ei saanudki minna. Kõigepealt, Hollande’i ei valitud tema enda või ta majanduslubaduste pärast, vaid protestiks Sarkozy vastu, kes tundus presidendiametiks paljude meelest alp ja sahmerdav.

Teiseks, enamik Hollande’i enne valimisi lubatust oli kas (rahalistel põhjustel) teostamatu või pidigi loogiliselt viima majandusraskuste süvenemisele.

Kolmandaks on Hollande’i isiksus. Ta tundub hea ja meeldiv inimene, kes tahab, et teised teda ka armastaksid. Talle meeldib rahvasummas kätelda ja vanemaid prouasid musitada. Seetõttu oli ta jahmunud vastuvõtust, mis sai talle osaks 11. märtsil PR-kampaanial Dijonis, kus inimesed olid tõredad, üks vanaproua keeldus temaga pildi peale tulemast ja teine hoiatas, et Hollande oma naispartneriga ei abielluks.

Hollande’il on raske inimestele ebameeldivaid tõdesid öelda. Näiteks et nad peaksid elu koomale tõmbama ja et nn prantsuse eluviis pole jätkusuutlik. Aga selle asemel et rõhutada valuliste reformide paratamatust, kõneleb ta reipalt majanduse «tervendamisest».

Ta on hea kuulaja ja vahendaja. Üksteist aastat sotspartei juhina tunti teda kui «härra Sünteesi». Ta oskas õigel ajal õige sõna poetada ja asjakohaseid hoiakuid võtta. Enda arvamust ta sageli ei ütelnudki. Tema vanad kamraadid ja isegi elukaaslane tunnistavad, et ei tea, mis inimene Hollande sisimas on. (Äkki polegi keegi?) Sääraste teflonsüntesaatorite puhul (neid on ka Eestis üpris kõrgetel kohtadel) meenub mulle pragmatismi väide, et isiksus on enam-vähem õnnestunud žestide katkematu jada. Säärasesesse isikusse saavad kõik projitseerida oma ettekujutusi.

Vahel pole see üldse paha. Hollande’ist saaks suurepärane peaminister mõne Skandinaavia maa sotsiaaldemokraatlikule valitsusele. Ent tõehetk, kui on vaja riik kriisi äärelt tagasi tuua, vajab karmi otsustavust.

Vastav lootus vilksatas Hollande’i puhul siis, kui ta otsustas Malis sõjaliselt sekkuda (see oli ka ainus kord, kui ta populaarsus tõusis). Arvati, et selle jätkuks on kaasmaalastelt higi, vere ja pisarate nõudmine. Kuid Hollande’i Chur­chilli-hetk jäi tulemata, ta üritab asju ajada vähehaaval ja valutult.

Kokkuvõttes on enamik ta lubadusi täitmata. Ta ei ole ELi stabiilsuspakti «üle vaadanud», eurobondidest pole asja saanud. Tema kõige lennukam lubadus miljonäre 75 protsendiga maksustada sai häbistava otsa, kui konstitutsioonikohus selle tühistas. Töölepingud on nüüd küll varasemast pisut vähem jäigad, ent ikkagi ei inspireeri ettevõtjaid. Seetõttu läheneb töötus 11 protsendile ja noorte seas on see 26 protsenti (lisaks on noortest teist sama palju neid, kes kvalifitseeruvad vaesteks).

Tööjõukulud on natuke langenud, aga ikkagi kõrged, ja tööstus kolib mujale. Maailmakaubanduses on Prantsuse osakaal võrreldes 2002. aastaga vähenenud kolmandiku võrra. Jne.

Samas on suletud mõned avalikkuse jaoks sümbolväärtusega terase- ja autotehased, mida Hollande enne valimisi lubas kaitsta (ta asutas isegi spetsiaalse majanduse uuendamise ministeeriumi). Suurim nöök tuli aprillis, kui tema eelarveminister Jérôme Cahuzac – kelle ülesandeks oli muu hulgas tegelda maksudest kõrvale hiilimisega – võttis pärast puiklemist omaks, et tal on Šveitsi pangas salaarvel 600 000 eurot. See pole küll otseselt presidendi süü, aga kui rahvas näeb, et valitsejad on sulid, on presidendil raske mõjutada rahvast meelt parandama.

Kui praegu toimuks eelmiste valimiste kordus, lööks Sarkozy teda juba esimeses voorus. Muu hulgas emotsionaalsel põhjusel. Kui asjad on majanduses kehvasti, tähtsustuvad sümbolväärtused. Prantslastel on alati olnud kindel arusaam oma maa tähtsusest maailmas. Oli see Sarkozy, mis ta oli, aga vähemalt ta äratas tähelepanu ja temaga arvestati.

Hollande’i ajal on Prantsuse täht kahvatumas. Tõsi rahvusvahelisel areenil on Prantsusmaa olnud suhteliselt aktiivne ja edukas. Aga ajalugu, uhkus ja eelarvamused on kinni Vanas Maailmas, eelkõige seoses ürgrivaali Saksamaaga. Öeldakse, et kahe maa suhted on umbes sama «head» kui 1872. aastal.

Ka Angela Merkeli nõunik Euroopa Liidu poliitika alal Nikolaus Meyer-Landrut rääkis hiljuti Saksa välisdiplomaatide kogunemisel, et suhed on halvemad, kui avalikkus uskuda söandab. Tüliõunaks on Euroopa kriisist välja toomine, aga õieti pole ühtki punkti, kus kaks maad oleks sama meelt.

Hollande loodab, et nii-öelda kannatajariikide meelepaha kasvades tugevneb surve Saksamaale sedavõrd, et too lõdvendab oma kasinusenõuet ja muutub «solidaarsemaks» (seda sõna armastab Prantsusmaa praegu väga). See ei pruugi aga nii minna, sest ka Saksamaa pole oma suunal üksi.

Teiseks loodab Hollande, et Saksamaa uus valitsus on järeleandlikum (enne sügist ei juhtu Euroopas niikuinii midagi). Vaevalt ta usub Merkeli kukutamist, küll aga midagi kunagise nn suure koalitsiooni taolist. Ent see lootus võib olla petlik, sest Saksa sotsid on majanduse alal mitmes suhtes Merkeliga sama meelt, vahe on pigem stiilis. Lõppeks pani Saksa reformid käima sots Schröder (kuigi kulus neli aastat, enne kui ta jõudis veendumusele nende vajalikkuses).

Teatava liialdusega võib väita, et EL on olnud Prantsusmaa käepikendus, tema hiilgav projekt oma mõju jätkamiseks. See on nüüd ohus. Kui Prantsusmaal ollakse Saksamaa suhtes umbusklik ja nördinud, siis viimane on Prantsusmaa suhtes pigem nukker ja nõutu. Saksamaale ei meeldi asjade seis, Schadenfreude’ist rääkimata, aga enda põhimõtetest sakslased ilmselt ka ei loobu.

Piltlikult öeldes Saksamaa ei tea, mis rolli võiks nõrgenev Prantsusmaa ELis edaspidi etendada. Nii et EL muutub, aga võimalik, et teises mõttes, kui hiljuti arvatud.