Ülo Tuulik: valetamise alandav kergus

Olin tol esmaspäeval, 23. märtsil, kui ratsapolitsei turvas oma pidulik hirmutava kohalolekuga Imbi Paju ja Sofi Oksase koostatud dokumentaal-antoloogia presentatsiooni, samuti Helsingis. Enam kui 500-leheküljeline raamat kannab oma sisulise kaalukuse ja tõsiduse juures nutikalt intrigeerivat pealkirja «Kõige taga oli hirm. Kuidas Eesti kaotas oma ajaloo ja kuidas see tagasi saada».

Soome massimeedia eelnev informatsioon, et üritust tulevad häirima-nurjama põhjanaabrite mingid müstilised «antifašistid» ja ka Tallinna vene keelt rääkivad demokraatiavalvurid, garanteeris raamatule kõiki ootusi ületava läbimüügi. Mahukas üllitis ei sisalda lugevale eestlasele midagi põhimõtteliselt päris uut, vaid on järjekordne tõsisetasemeline ja objektiivne Eesti saatuseaastate ülerääkimine. Mind kannustas Helsingisse ennekõike tarve omil silmil fikseerida too Eesti ja Soome ühiskondlike marginaalide jabur ühisprotest, mis oli sisuliselt sekkumine Soome Vabariigi suveräänsesse kultuuripoliitikasse.

Olgugi et turvatoimingud olid enamjaolt butafoorsed, andis Soome meile ometigi jälle ühe käitumismalli: selle, kui resoluutselt tuleb kaitsta demokraatiat. Sest katse takistada ausasti ajaloost rääkimist oli tõepoolest armetu ja nadi, kuid ometi polnud see mingil juhul nali.

Hilisõhtusel laeval Tallinna naastes «kruttisin tagasi» oma isikliku ajaloomälu.

1945. aasta aprillis olime koos sõja jalust deporteeritud sõrulastega ühes oma järjekordses virelemispaigas Suur-Saksamaa territooriumil, ikka lääne poole aetuna läheneva Punaarmee eest.

Venelased tulid öösel võimsalt ja võimukalt. Tankiroomikute lõgin ja mootorite möirgamine võtsid meie barakiaknad värisema, meid ootas vabastamine ja loodetav kojusaamine, aga me ei teadnud vabastajate käitumismalle. Väljas oli öö ja õuel oli sõda.

Hommikuse valgega tuli õuele, kus naabertalu sakslannast vanaproua parasjagu pumbakaevust vett võttis, noor ja purjus soldat, automaat lohakalt üle õla. Ta ütles vanale naisele midagi vene keeles ja sai loomulikult vaiksel väriseval häälel vastuse saksa keeles. Soldat jäi naist jõllitama ja võttis relva.

«Ta tapab mu! Ta tapab mu!» kisendas surmahirmus vana talunaine, ise kramplikult kinni minu ema põllest. Soldat tõmbas ropsaki vanainimese paari sammu jagu eemale ning laskis ta meie kõigi silme all maha. Ta astus üle laiba, sõnades sõrulastele: «Kui ma poleks teda lasknud, võtnuksin ühe teie seast!»

Minu vene ja saksa keelt vabalt valdav õpetajast isa oli kogu stseeni «keeleline vahendaja» ning veel aastaid hiljem ülemeenutaja.

Õhtul tuli juba purupurjus nooruk tagasi, ta istus meie baraki kööginurgas laua taga ja nuttis valjul häälel nagu laps:

«Aga sakslased põletasid minu vanemad Valgevenemaal elusalt!»

30 aastat hiljem kirjutasin selle stseeni oma dokumentaalromaani «Sõja jalus» käsikirja. Mind kutsus välja Eesti NSV peatsensor Arnold Adams, lokkisjuukseline, kuldraamidega prille kandev, hea tervise juures olev mees, Eesti NSV poksiföderatsiooni esimees.

«Selle lõigu, seltsimees Tuulik,» ütles ta mulle, «me võtame välja!»

Minu «miksile» vastas ta sõna-sõnalt: «Nõukogude sõdur vabastas Euroopa fašismist ega teinud kurja tsiviilisikutele.»

Mahukas Nõukogude sõjakirjanduses ei teinud aastakümnete jooksul ükski punaarmeelasest soldat ei kuskil ega kunagi pruunist katkust vabastatava Euroopa pinnal ülekohut ühelegi süütule inimesele. Ja milliseid ametlikke ja mitteametlikke tänitamisi pidid kuulama kõik tõsised uurijad, kes esimestena sõnastasid sadadesse tuhandetesse ulatuvad arvud vägistatud naistest Poolas, Saksamaal, Austrias, Ungaris, Tšehhoslovakkias.

Ühena viimastest tegi raske ja delikaatse ülestunnistuse, et Punaarmee sõdurid-vabastajad vägistasid 1945. aastal ka tema ema, oma mälestusteraamatus «Sibulaid koorides» kuulus sakslane, Nobeli kirjanduspreemia laureaat Günter Grass.

Sellise tõe rääkimist nimetati ametlikus Nõukogude perioodikas tänamatuseks ning Nõukogude armee mustamiseks. Sõjatõe mehine väljakirjutaja Vassil Bõkov, kes ise oli sõjatee otsast otsani läbi astunud, rääkis mulle, kuidas Valgevenemaal «tänati» teda ausate raamatute eest koduakende sisseloopimisega.

Öelgem siin, et mitte keegi pole kunagi tahtnud venelasi ilma jätta süvimast austusest nende loendamatuid ohvreid nõudnud mehisusele, millega fašismile vastu seisti, ja seda kõrvuti küll liitlastega, kuid ometigi kuulub neile esimesena fašismi pidurdaja ja purustaja au.

Just samasesti ei saa keegi Venemaalt ära võtta tema geograafilist ulatust Peterburist Vladivostokini, ligi 150-miljonilist elanikkonda, Tolstoid, Tšehhovit ja Dostojevskit, Glinkat ja Tšaikovskit, Šaljapinit ja Galina Ulanovat, Juri Gagarinit ja Vladislav Tretjakki.

Ainukese õigusjärglasena jääb see suur maa ja suur rahvas ajaloo ees ometigi vastutama ka bolševistliku Oktoobrirevolutsiooni, Gulagi koleduste, sundkollektiviseerimise traagika ning sotsialismi tarnimise eest oma geograafilistest piiridest kaugemale.

Bolševistlik leninlik-stalinlik režiim, põhjustades maailmarevolutsiooni ja «helge tuleviku» nimel loendamatuid kannatusi ja ilmajäetust eelkõige vene rahvale, laiendas ülekohut ekspansiivselt ka väljapoole – inkorporeerides Balti riigid ja minnes sõjaga kallale Soomele.

See kõik on raske, keeruline ja delikaatne. Sel aastal saab 70 aastat Molotovi-Ribbentropi paktist, 60 aastat Baltikumi märtsiküüditamisest ja 20 aastat Berliini müüri langemisest. Palju on juba selgeks räägitud, selgeks kannatatud ja selgeks võideldud. Ometigi pole amatöör-võltsijad ja professionaalsed kurjuse õigustajad oma tegutsemist lõpetanud. Ma piirdun näidetega isiklikult raamaturiiulilt.

Olgu ülevaatlikkuse mõttes esmalt nimetatud need viimastel aastatel Venemaal ilmunud raamatud, millesse on eestlaste 20. sajandi saatuslugu kirja pandud ning need ka Eesti Vabariigi raamatukauplustesse müügile toodud.

V. Stepanov, A. Kisseljov,

E. Šarapov, «Stalini tšekistid» (2006)

Juri Jemeljanov, «Baltikum. Miks nad ei armasta pronkssõdurit» (2007)

Mihhail Krõssin, «Baltikumi fašism» (2007)

Aleksandr Djukov, «Deporteerimised Eestis. Kuidas see toimus tegelikult» (2009)

Kogumikus «Stalini tšekistid» on meil võimalus omil silmil lugeda kõige häbitumat iseloomustust – selgitust 1941. aasta küüditamisele.

«Mais 1941, johtudes tekkinud olukorrast, võtsid ÜK(b)P Keskkomitee ja NSVL Rahvakomissaride Nõukogu vastu otsuse «Abinõudest Leedu, Läti ja Eesti NSV puhastamiseks nõukogudevaenulikust, kriminaalsest ja sotsiaalselt ohtlikust elemendist». Antud dokument, vastu võetud enne suurt sõda, on tõelise humanismi (sic! –

Ü. T.) näidiseks. Sest sel ajal ei olnud kombeks vaenlasega liberaalitseda. Võinuks ju mahagi lasta.»

Nii.

Selgelt ja lihtsalt.

See raamat, mille tekstide banaalne lihtsameelsus saaks ehk usutav olla vaid pioneeridele ning nooremale komsomolieale, räägib ka, kuidas Baltikumist küüditatud isegi tänasid seltsimees Stalinit neile tehtud ülekohtu eest.

«Oma kirjades laagritest ja kinnipidamiskohtadest tänas endine element (just nii on sõnastatud! – Ü. T.) soojalt Nõukogude juhti võimaluse eest üle vaadata oma senine elu ja saada Nõukogude vääriliseks kodanikuks.»

«President Ulmanise ajal elasin ma nagu siga,» kirjutas Stalinile keegi Legzdinš, «aga nüüd, olles väljasaadetu, olen selgesti nägema hakanud ja ei taha enam elada sea kombel, nagu elasin president Ulmanise ajal. Nüüd hakkan ma elama Nõukogude inimese ilusat ja õnnelikku elu. Aitäh, seltsimees Stalin, selle eest!»

Kes küll võis olla see kodutu, nälginud ja õnnetu lätlane, kelle selja taga nahktagis ja püstolit kandev komissar ette dikteeris Nõukogude süsteemile üldkohustusliku valetamise?

Ikka ja uuesti nõutult-hämmeldunult üle lugedes neid nn kategooriaid, mille alusel absoluutselt süütud inimesed 1941. ja 1949. aastal Eestist deporteeriti, olen endalt küsinud: millal ükskord lõpetatakse see poolõigustav ja kuritegelik ja kuritahtlik lahterdamine, bolševistliku vaenamise kantimine demokraatliku ja vaba ühiskonna liikmetele?

Millal sõnastatakse üldmõistetavana ja inimkeelsena see lahti nii: Eestist ei pagendatud kontrrevolutsionääre, kurjategijaid ega kulakuid, vaid oma maad, selle ajalugu, kultuuri ja keelt ja loodust enim ja süvimalt armastavad inimesed, enim ennastohverdavad iseseisvuse ja omariikluse püsimajäämiseks meie nõnda ohtlikus geopoliitilises regioonis. Ausus, töökus ja isamaa-armastus olid need esimesed ja ainumad põhjused, mille eest eestlane lasti maha või saadeti Siberisse.

Tõsiseks ajaloolaseks väidetav Juri Jemeljanov arvab, et tõese pildi 1940. aasta saatussuvest Tallinnas saame Nõukogude Liidu Tallinna esinduse

1. sekretäri sm Vasjuki ettekandest oma Moskva ülemusele:

«18., 19., 20. juunil jätkus Nõukogude vägede sisenemine ja majutamine Eestis. /.../ Kõikjal, kuhu vaid ilmusid Punaarmee võitlejad ja komandörid, võtsid neid soojalt vastu ja tervitasid Eesti töötajad. /…/ Marssides reipal sammul, võtsid punaarmeelased üles laulu ning nendega ühinesid eestlased-töölised ja noorsugu. /…/ Nende päevade jooksul ei katkenud saatkonna hoone juures ning linnatänavail selliste revolutsiooniliste nõukogude laulude laulmine, nagu «Kahhovka», «Moskva», «Laul kodumaast», «Sõjakaarik», «Ratsaarmee laul». Pärast seda kui Nõukogude Liidu väed olid sisenenud Eestisse ja kogu maa sai teada valitsuse tagasiastumisest, sündis rahva hulgas elavnemine ning meeleolu tõus – juubeldamine.»

Tõepoolest, küll tahaks veel tänagi teada, kes peale Vene soldatite ning baasides töötavate umbkeelsete venelaste võisid ja oskasid lõõritada sotsialistlikku revolut-

siooni vägivaldselt tarniva idanaabri laululoomingut...

Toosama Jemeljanov teavitab meile sellistki tõsiasja: «Vägede kohalolek ei häirinud majanduselu. Autoritaarsed režiimid jäid puutumata. Kommunistlikud parteid ja rida teisi demokraatlikke organisatsioone olid endiselt keelatud. Tuhandeid (sic! – Ü. T.) kommuniste ja demokraate hoiti endiselt vanglas.»

Kurbkoomilisel kombel ajab Juri Jemeljanov selle väitega segi Balti riigid ja NSV Liidu. Just Nõukogude Liidus oli 1940. aasta suveks maha lastud kõige kuulsamad baltlastest vasakpoolsed – Jaan Anvelt, Hans Pöögelmann, August Kork, leedulased Zigmas Angarietis, Vitautas Putna ja Jeronimas Uborevičius, lätlased Jēkabs Peters, Jānis Berzins, Jukums Vacietis ning sajad teised.

Tuhandeid baltlasi aga näljutati, muserdati ja alandati endiselt Gulagis. Moskvas 2000. aastal ilmunud dokumentide kogumik «Gulag 1917–1960» annab meile täpse teabe kinnipeetavaist «Balti rahvavaenlastest» seisuga 1. jaanuar 1939: 1005 leedulast, 2360 eestlast ja 4645 lätlast.

Ka täpsed andmed 1940. aasta 21. ja 22. juunil Tallinna vanglast vabastatud vangide kohta on igale huvilisele kättesaadavad: väravad tehti lahti 43 inimesele, kellest vaid seitse olid poliitvangid, ülejäänud oma absoluutses enamuses olid aga Venemaa kasuks suurema või väiksema raha eest luuramist harrastanud.

1940. aasta nn sotsialistlik revolutsioon Eestis on tänaseks ümberlükkamatu selguse ja täpsusega üleilmsesti sõnastatud selleks, mis ta oma sõjalis-vägivaldses sisus ja vormis oli. See ei vaja kellelegi uut ümber- ja äraseletamist.

Minule on sellega seonduvalt kosutava näitena meelde jäänud 1940. aasta sündmusis seesolijana osalenud kommunisti ning Vanemuise teatri pikaaegse ülesehitaja ja juhi Kaarel Irdi vastus moskvalasest kirjanikule Ilja Amurskile, kui too 1963. aastal pakkus teatrile näidendit «Võõras sadamas», et «... kummutada laimavad väljamõeldised, nagu oleksid 1940. aasta sündmused Eestis väljast ja vägivaldselt peale surutud».

Eestlasest kommunist keeldub näidendist: «Eestis ei ole inimest, kes ei teaks, kuidas Nõukogude võim siin maksma pandi. Te agiteerite tühja!»

Jõudes fašistliku okupatsiooni kuritegudeni, kasutab Jemeljanov omaaegse Eesti TV poliitkommentaatori Ervin Martinsoni n-ö uurimusandmeid, mille järgi fašistid mõrvasid 15 000 inimest Virumaal, 28 500 Narvas ja 24 000 Saaremaal.

Needsamad andmed rändasid üsna pikalt ka Eesti NSV trükisõnas ja siin saame lahkunule ainsa tunnustusena järele öelda, et koolilapse elementaarrehkendust ta ometigi valdas: sõjaeelne rahvaloendus andis Saaremaa elanike arvuks 58 000 ja sõjajärgne esimene loendus 34 000.

Unustades küüditamise, meeste sundmobilisatsiooni Punaarmeesse ning massilise paadipõgenemise Rootsi sügisel 1944, lahutab Martinson 58st 34 ning kirjutab saadud arvu sakslaste tapatööks. Fašistid ei valitsenud siinmail siidikinnastes, aga konkreetselt Saaremaal jääb nende poolt mõrvatute arv alla 400.

Lapseloogikast (või teadlikust võltsimisest) lähtub Mihhail Krõssin raamatus «Baltikumi fašism», kui ta loeb üles Saksa okupatsiooni aegsed hävitustööd Eesti linnades:

«Eesti linnades põletasid ja hävitasid hitlerlased umbes 9200 maja. Eriti kannatas piirilinn Narva, mis praktiliselt pühiti maapinnalt 4. soomus-grenaderi SS Nederland komandöri kindralleitnant Wagneri käsul. 3500 majast säilis Narvas vaid 174 ja needki vajasid remonti. Tartus hävis 5083 puumajast 3432, Tallinnas 1885.»

Mihhail Krõssin ei vaevu endale selgeks tegema, et selle vandalismi täideviijad olid ainuüksi Nõukogude armee pommituslendurid, kusjuures viimased ja rängimad pommitamised tabasid Narvat 6. märtsil, Tartut 7. märtsil ja Tallinna 9. märtsil 1944. aastal.

Ka teab lugenud eestlane, et süüdistusmaterjalina fašistide kuritegudest Eestis saatis Nõukogude pool Nürnbergi kõrgele ja autoriteetsele rahvusvahelisele kohtule fotoalbumid hävitatud Narvast, mis aga resoluutselt tagastati – ärgu aetagu oma tegusid teiste kaela! Kas ei meenuta see juhtum kurb-kurjasti Katõni tragöödiat?!

Hoopiski isevärki on olnud Aleksandr Djukovi väljailmumine eestlasele ajaloo selgitajana.

2007. aastal peeti tarblikuks üllitada Venemaal kõigest 700 eksemplari tema brošüüri «Müüt genotsiidist. Nõukogude võimu repressioonid Eestis (1940–1953)».

Nüüd äkki, otsekui küüditamise 60. aastapäeva «juubelikülalisena» on mees ise ja tema maakeelde ümberpandud, Tallinnas trükitud raamat kohal mis kohal. Uus pealkiri kõlab «Deporteerimised Eestis. Kuidas see toimus tegelikult».

Kõik me teame, et 20. sajandi ülekaalukalt suurim valetaja ja võltsija oli Nõukogude Liidu totalitaar-bolševistlik propagandasüsteem. Oma vaidlustamatuks dokumentaalseks ainutõeks on Aleksandr Djukov võtnud just tollesama süsteemi riikliku repressioonorganite dokumentatsiooni, samaaegsesti seades n-ö analüütilise kahtluse alla rea Eesti ajaloolaste ning sakslastegi uuringuid-andmeid, tõstatades peksupoisiks ja suisa valetajaks mitmekordse peaministri ja ajaloodoktori Mart Laari.

Kõige muu kõrval saab Laar oma vitsad sellegi eest, et milleks oli tal vaja nii detailselt välja kirjutada hävituspataljonide metsikused. Djukovil on seejuures olnud kadestamisväärselt lahe juurdepääs mitmelegi suhteliselt kinnisele arhiivile, mistõttu põlglikult nullida kogu tema tööd pole mul vähimatki alust. Ehk tõepoolest on Laarilgi tarbline rahumeelsesti kõrvutada mõnda oma ja Djukovi numbrit ning isegi midagi korrigeerida, sest sõjasegaduste rehkendamine pole sugugi tavaaritmeetika.

Minu jaoks eristuvad ometigi need kaks ajaloolast selgelt ja radikaalselt. Kui Djukov üritab massirepressioone vähendada ja mahendada dokumentide kuiva ja ükskõikse matemaatikaga, siis Laar sõnastab ühe väikese rahva kallal toime pandud ülekohtu ja vägivalla just selle emotsionaalse laenguga, mille nimi on rahva igavene mälu ning kurja mäletamine.

Djukovi üllitisest ometigi tasub meil teha üks sõnasõnaline väljakirjutus, et see annaks aimu temast endast ja tema sõpradest Eestis, kelle toel raamat ilmus ning väidetavalt isegi toimetatud sai.

«Vene Föderatsiooni Riigiarhiivist leitud dokumendid tõestavad, et sõjatribunalid lähenesid surmaotsuste väljakuulutamisele ja määramisele äärmiselt ettevaatlikult. 1941. aasta suvel näiteks deserteerus Punaarmeest Kristjan Pausalu. Enne Eesti ühendamist Nõukogude Liiduga töötas ta vanglas ja ta paljastati vangidega jõhkras ümberkäimises. Nagu vangivalvur, kelle kohta oli olemas kompromaat, pidi ta küüditatama vastavalt NSVL SNK VK(b)P KK määrusele 16. maist 1941. Kuid Pausalut mitte ainult ei küüditatud, vaid ta isegi kutsuti sõjaväkke, kust ta peatselt deserteerus.

Sõjatribunal mõistis Pausalule surmanuhtluse, mis asendati 10 aastase vanglakaristusega ja rindele saatmisega. Oktoobrikuus deserteerus Pausalu järjekordselt ja läks 60 eestlasest punaarmeelasega sakslaste poole üle.»

See tekst eestikeelses raamatus on sõnasõnaline tõlge Aleksandr Djukovi kaks aastat tagasi Venemaal ilmunud raamatust, mistõttu sedastagem, et kirjutaja kultuurilis-ajalooline harimatus ei ole leidnud korrigeerimist enam-vähem eesti keelt valdava tõlkijagi poolt.

Meie ees on maailmakuulsa eestlasest kahekordse olümpiavõitja saatuskäik. See kurjaks vangivalvuriks «üle valetatud» Pau-salu on meie legendaarne rahvuskangelane Kristjan Palusalu, kelle maailmamõistmisse ei mahtunud Vene soldatimunder. Ja Kristjan Palusalu oli seejuures inimene, kes oma karujõule vaatamata liblikalegi liiga ei teinud.

Kristjan Palusalu abikaasa Ellen on meenutanud: «Eks ta vanglas oli samasugune nagu ikka. Ütles: «Ei mina neid kuulama läinud, kui vangid laulsid oma laule. Ilusad laulud olid. Aga ega muidugi laulda tohtinud.» Kui ta pärast Berliini vanglasse tuli, olla Hendrik Allik kõik vangid üles rivistanud. Hüüdnud talle hurraa. Georg Abels öelnud: «Tead, Kristjan, kuidas me sulle pöialt hoidsime!»

Kristjan ise rääkis neist, et minu kasvandikud. Kiitis neid väga. Olnud teistel valged tikitud linad ja lilled laual. Lugenud ja õppinud kogu aeg. Vaat, kus olid õiged mehed, ütles, härrasvangid.»

Praktiliselt sama – kommunistidest vangide lugupidavat suhtumist Palusalusse – kinnitas objektiivsele ja põhjalikule spordiajakirjanikule Paavo Kivisele üle ka Hendrik Allik.

Johannes Kotkas, Palusalu suur kodune rivaal, samuti olümpiavõitja, aga ka kompartei liige sõja-aastaist, on tunnistanud: «Kristjan Palusalu oli parima iseloomuga inimene, keda ma üleüldse tundsin.»

Jätkemgi siis Kristjan Palusalu just sellisesse, aga mitte Aleksandr Djukovi poolt respekteerivate repressiivdokumentide valevalgusse.

Baltlaste sakutamise juures käib praegu ometigi kõige tõsisem vastastikune tõrvamine slaavlastest veljede Venemaa ja Ukraina ning Venemaa ja Poola vahel. Siin on tegemist tervete vastastikuste süüdistamiste pakettidega läbi ühise ja mitteühise ajaloo.

Ühes viimases trükises, mis ilmus sel aastal ning kannab solvavat pealkirja «Poola – Lääne ketikoer», teeb autor Dmitri Žukov raamatu viimasel leheküljel kokkuvõtva üldistuse:

«Tänases Poolas kannab sõjajärgne periood ametlikku nimetust «Nõukogude okupatsioon». Kahtlemata, siin oli nii repressioone ja kõikvõimalike vabaduste piiramist ja mitte just kõige kõrgem elatustase, aga kõige selle juures ei alandanud poolakaid keegi.»

Armas lugeja, süüvi veel kord sellesse selgitusse ja õigustusse, et veenduda, kuidas järelimperiaalses trakteeringus on võimalik kuritegu ümber sõnastada peaaegu heateoks, inimväärikuse säilitamiseks vähemasti.

Olen elanud oma huvitavat kirjanikuelu pikas ja rikkas lävimises Venemaaga, vene kultuuriga ja venelastega. Kui ma praegushetkel nokitsen tasahilju oma memuaaride kallal, siis taastan päevikutekstide järgi või oma mäluekraani usaldades jutuajamisi Veniamin Kaverini ja Valentin Katajeviga, Andrei Voznessenski ja Vassili Aksjonoviga, David Samoilovi ja Daniil Graniniga, Viktor Konetski ja Vassil Bõkoviga, Andrei Bitovi ja Valentin Rasputiniga.

Mul on olnud meeldiv võimalus anda sõbralikku terekätt Viktor Kortšnoile ja Boriss Spasskile, Mark Taimanovile ja Anatoli Karpovile, Boriss Gelfendile ja Vassili Smõslovile.

Olen Põhja-Atlandi tormides ja Lõuna-Atlandi lämbes leitsakus venelastest laevakapteneid usaldanud võrdsesti kuulsate eestlaste Lembit Songi ja Aksel Siemeriga. Olen teadlik August Sanga ja Olev Jõgi virtuoossest tõlkemeisterlikkusest, aga loen Sergei Jesseninit või Isak Babelit ometigi vaid originaalis. San Franciscos ja Jeruusalemmas, Amsterdamis ja Pariisis oleme ka meeldejäävasti ja sügavas vastastikuses mõistmises nostalgitsenud kaugele jäänud Venemaa suunas nendega, kes 70ndail ja 80ndail võitlesid end päris-Vene kultuuriruumist vabasse Läände.

Just seetõttu ma ei saagi jätta ütlemata, et see eespool kommenteeritud madalakvaliteediline ja lapsemõistusele või harimatusele apelleeriv propaganda puudutab ja solvab minu kultuuri ja minu sõprust.

See puudutab otseselt minu kodanikutunnet ja au, kui demokraatlikule traditsioonile toetuva Euroopa Liidu liiget Eestit kirjeldatakse väikese, tigeda, ohtlikult fašismimeelse riigina. Sel tasemel propaganda solvab erilisesti ka Venemaad kui maailmariiki ja suurt klassikalist vene kultuuri.

Mõtlen tunnetusliku huvi, aga ka tunnetusliku hirmuga, mida toob endaga kaasa praegu Vene riigiduumas arutatava nn natsisõbralikkuse teema ülespuhumine. Vastavate direktiivide vastuvõtmise korral läheme vastastikuste solvamiste uuele ringile. Just nagu vaenamata ei saakski.

Miks ei võiks selle asemel tõusta Moskvas kõnepulti noor, julge, eelarvamusteta rahvaasemik ning meenutada kaasdeputaatidele, et Süda-Euroopas on suur Saksa riik, kes aastakümnete kaupa ja järelejätmatult rehabiliteeris oma riigi ja oma rahva fašistlikku ja vägivaldset süümet, vabandades ülekohtu eest ja makstes aina uusi ja uusi miljardeid valu- ja lunastusraha kannatanuile.

«Kas ka meie ei võiks alustada kõige väiksemast auteost ja sõbralikkuse aktist,» küsiks see noor duumasaadik kolleegidelt, «kas meie oma röögatute gaasi- ja naftarikkuste juures, kulla, metsa, vilja ja kalavarude juures, maailmakuulsate kunstikogude ja numismaatiliste kollektsioonide juures ei võiks eestlastele tagasi anda Eesti Vabariigi presidendi Konstantin Pätsi ametiraha. Sest millise rahvusvahelise õiguse või normaalmõistusliku põhjenduse järgi peaks see kuuluma meile?»