Politseijuhid väidavad, et patrullpolitseinike tööl hoidmine on raske ning paljud väljaõpetatud politseinikud lahkuvad, sest saavad mujal parema teenistuse. Valijad/maksumaksjad peaksid seepeale esitama mitu küsimust.
Juhtkiri: valija ja maksumaksja küsimused politsei kohta
14. veebruar 2013, 12:16
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Küsime näiteks: millises positsioonis on politseiamet tööandjana? Võtame ühe, ent ilmeka näite. Politsei- ja piirivalveametil on vaja uut peadirektorit. Selleks et ka erasektori kogemusega tippjuhid saaksid sellele ametikohale kandideerida, muudeti reegleid. Kui mitu eraettevõtte juhist kandidaati on esitatud ja sõelale jäänud? Vaatamata pingutustele on vastus ümmargune null. Erasektoris on vastutuse piirid – vähemalt vastuse nõudjate jõujooned – selgemad ja üksiti pole erasektoris juhi töö eest makstaval teenistusel ees jäiku piire.
Meie tänasest leheloost saate lugeda näiteid sellest, et politseist on mindud veoautojuhiks. Küllap eelkõige seetõttu, et pikkade teekondade eest auto ja koormaga makstakse paremini kui politseipatrullis olemise eest. Kahtlemata pole veoautoga teel olemine kerge. Samas on ilmne, et kahte ametit võrreldes on nõudlikum just politseitöö – nii teadmiste, suhtlemisoskuse kui ka füüsilise võimekuse mõttes.
Tööturu hinnang tundub olevat see, et rekkajuhiks olemiseks on politseiametniku koolitus vähemalt piisav ning võib-olla on sel mingeid eeliseid võrreldes nendega, kes on põhjalikult tundma õppinud masinate hingeelu. Võib-olla tõesti on väljaõpetatud politseinikele makstavad palgad praeguseks alla jäänud sellele, mida neil on võimalik saada erasektoris suhteliselt lihtsama töö eest.
Valijad peaksid küsima, milliseid prioriteete meie poliitikud seavad. Teisiti öeldes: millele nad on valmis ütlema «ei» selleks, et teises kohas oleks võimalik öelda «jah». Praegune siseminister on deklareerinud, et tema esmavalikud seonduvad võitlusega organiseeritud kuritegevusega, sealhulgas korruptsiooni ja narkokaubandusega. See langeb kokku arusaamaga, et on olemas allilma süda, mis üksiti määrab (või vähemalt mõjutab oluliselt) seda, milline on olukord tänavatel – piltlikult öeldes iga kodaniku jaoks.
Teine lähenemisnurk on, et korrakaitsepolitseid vajame me igaks juhuks sõltumata kuritegevuse tasemest või professionaalsete kurjategijate hulgast. Mida teeb Eesti riik näiteks siis, kui mingi erilise ilmastikusündmuse või sotsiaalset algupära eriolukorra tõttu on vaja jõudude vahel jõuga piire seada?
Jääb üle soovida, et peagi valitav uus politseijuht oleks inimene, kes suudab nii leida rakendamata jõuvarusid oma organisatsiooni seest kui ka nõuda oma ülemustelt – poliitikutelt –, et ülesanded määratletaks selgelt ja mõistuspäraselt.