Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Kristjan Korjus: abituriendid ja «ajude äravool»

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Kristjan Korjus | FOTO: .

Laupäeva hommikul kuulasid kõik Eesti abituriendid Tõnis Lukase kirjandieelset kõnet, kus haridusminister palus lõpetajatel kindlasti Eestisse õppima jääda. See palve innustas mind rääkima oma lugu, mis on aktuaalselt seotud  Eesti «ajude äravoolu» probleemiga.



Olen vägagi teadlik ministri mainitud  välisülikoolide värbajatest, sest pärast Hugo Treffneri gümnaasiumi lõpetamist neli aastat tagasi ei teadnud ma, mida oma eluga edasi teha. Messil Teeviit rääkisin kahe meeldiva inglasega, kes tungivalt soovitasid õppima minna Lutoni Ülikooli Suurbritannias.



Kuna tundsin, et nagunii ei oska hetkel millegi parema tegeleda, siis võtsin pakkumise vastu ja juba nelja kuu pärast olin õpihimulisena kohal. Kogemus oli rohkem kui pettumust valmistav: õppejõudude tase oli kohati nõrgem minu enda tasemest; ülikool oli loodud alles paarkümmend aastat tagasi; süsteemid ei töötanud ja keegi ei hoolinud su vaimsest arengust.



Tõnis Lukas rõhus oma kõnes väga õigesti probleemile, mida tekitavad professionaalsed värbajad, kes tegelikult tihti ei hooli meie heaolust. Tal on ka õigus, et Eesti ülikoolid on väga head, tihti paremad kui keskpärased Euroopa ülikoolid.



Minu suureks õnneks oli mul piisavat tahtejõudu kool pooleli jätta ja reisima minna. Kuid aja möödudes pidin taas hakkama mõtlema, mida küll oma eluga teha. Sain aru, et armastan matemaatikat ja Tartut, kuid lõin kahtlema. Tartu Ülikooli matemaatikateaduskonnast oli mul tekkinud arusaam, et seal levivad ideed ei ole kõige eesrindlikumad. Nii olen ma praegu hoopis maailmatasemel Manchesteri Ülikoolis matemaatika teise kursuse tudeng.



Kas ma kavatsen jääda Inglismaale? Kas ma ei armasta eesti keelt ja eesti kultuuri? Võin kinnitada, et mõlemad vastused on eitavad. Ei taha jääda Inglismaale ja armastan eesti keelt, eesti kultuuri. Mul on kindel kavatsus naasta koju kahe aasta pärast, kui olen kätte saanud magistrikraadi, ning kasutada oma kirge ja armastust siinse ühiskonna edendamiseks.



Ma ei söandaks kirjutada käesolevat kirja vastukajana, kui poleks arvamusel, et minusuguseid inimesi on väga palju. Isiklikele kokkupuudetele toetudes võin öelda, et  peaaegu kõik välismaal olevad andekad inimesed on armunud Eestisse ja neil on suuremad või väiksemad visioonid meie kodumaa tulevikust. Küll plaanitakse Eestisse rajada aju-uuringutekeskusi; arendada tüvirakkude teadust maailmatasemest kõrgemale või tegeleda kõrgtasemeliselt mõne muu erialaga, olgu see siis teadus, äri või kunst.



Minu sõnum on lihtne: südames eestlane armastab Eestit; ta on valmis nägema vaeva, hoolega õppima ja isuga töötama. Paljud nendest noortest hakkajatest, kes on läinud end välismaale arendama, kulutaksid oma energiat tulevikus meeleldi meie kodumaal. Ja nii mõnigi neist tuleb ka pikemalt kaalutlemata tagasi.



Teised jäävad kahevahele, vahest just siis, kui välismaised tööpakkumised on soodsad ja kodumaal on tunda hukkamõistu ja tõrjumist. Võib-olla peaksime hoolima sellest, et need inimesed tunneksid end Eestis oodatuna; mõtlema sellele, kuidas anda neile motivatsiooni ja võimalusi tagasi tulla.

Tagasi üles