Sel nädalal Ugala uueks kunstiliseks juhiks määratud näitleja, kolme aasta eest Jaan Tätte «Kaevu» lavastamisega ühtlasi lavastajateed alustanud Indrek Sammul pälvis 2007. aastal lisaks varasematele rohketele näitlejapreemiatele Helvi Tohvelmanni liikuvaima näitleja preemia.
Ma ei meenuta seda seika siin asjatult. Muusikaakadeemia kõrgemas lavakunstikoolis tulevasi näitlejaid laval kaklema, kukkuma, vehklema, võitlema õpetanud Sammul seisis lavavõitluse aabitsatõdedega silmitsi Tallinna Linnateatri «Romeos ja Julias». «Siis tulid «Musketärid», kus oli tarvis laval võidelda, vehelda, kakelda, ning juhtuski nii, et hakkasin sellega tegelema,» tõdeb ta Järva Teatajale preemia saamise puhul antud intervjuus. Sealsamas tunnistab preemia ulatanud Laine Mägi, et Sammul on «aus, südamlik ja põhimõttekindel võitleja».
Mäletate «Kolmest musketärist» d’Artagnani, kes lahkub kodukülast Pariisi kõige õilsamate kavatsustega saada musketäriks ja teenida oma kuningat. Ent õige pea leiab ta end intriigide puntrast, kus põhimõtted ja ausus on sunnitud taanduma võimuiha, armukolmnurkade ja naiselike kapriiside ees.
Täpselt kuu aega tagasi kirjeldasin siinsamas Peeter Tammearu ja Jaak Alliku rolle Ugala ümber vallandunud võimudraamas. Siis spekuleeriti, et kultuuriministeeriumi teatrinõunik Tõnu Lensment tahab ise saada teatrijuhiks, kes omakorda on lubanud kunstilise juhi kohta Indrek Sammulile.
Võtsin neid oletusi ja kõrvu sosistamisi kui mis tahes teatrile omast väikesemõõdulist põrgukatelt, kus podiseb ambitsioonide, põlvkondlike konfliktide, sageli ka lihtsalt inimliku kadeduse mulgipuder.
Toonase «Nädala näo» rubriiki kirjutatud loo lõpetasin enda meelest saalomonlikult, soovitades Peeter Tammearul taas vöö vööle tõmmata ja oma missiooni jätkata.
Postimees oli informeeritud, et Ugala nõukogu reformimine lõpeb Sammuli näitejuhiks kuulutamisega nii või teisiti. Manööver võttis aega ühe kuu. Lensment taandus.
Direktoriks valiti Hillar Sein, kes on end kõhklematult nimetanud organisaatoriks, mitte aga ideoloogiks. Nõnda saabki siis d’Artagnan endale varju ja vabad käed. Ministeerium ja tõenäoliselt üks osa Ugala näitlejaskonnast (uus põlvkond?) aga oma tahtmise.
Kui kõik oleks algusest peale kulgenud ausa võistluse reeglite kohaselt, ei jääks toimunust mõru järelmaitset.
Nüüd sõltub juba Indrek Sammulist ja tema varjust, kas vahepealne segadus taandub tormiks veeklaasis või järgnevad uued isikudraamad ja kogub tuure uus pööristorm Ugalas. See on küsimus, kas kuninglik musketär d’Artagnan saab jätkata oma isanda ehk kunsti teenimist valgete kinnastega valgelt lehelt.