Benedictus XVI esines oma hiljutise Aafrika visiidi hakul šokeerivate tähelepanekutega aidsiviiruse leviku ja preservatiivide kasutuse teemal, öeldes mitte ainult, et preservatiivid on kasutud surmaviirusesga nakatumise vastu, vaid et need lausa soodustavad haigestumist.
Keegi pole kunagi kahelnud, et kondoomid pole ainus lahendus HI-viiruse maailmast kaotamisel, kuid takistusvahendite taunimine on lubamatu ja vastutustundetu. Lugu on päris tõsine. «Aafrika kannatus on ülejäänud maailmaga võrreldes proportsioonitu,» sõnas Benedictus XVI hiljem ka õiged sõnad.
Igal aastal nakatub maailmas HIViga jätkuvalt miljoneid mehi, naisi ja lapsi, ÜRO iga-aastase aidsiraporti järgi 2007. aastal koguni 2,7 miljonit inimest. Võtmesõnaks pole ravimid, vaid ennetustöö. Brüsselis toimunud Global Progressive Forumil rõhutas USA endine president Bill Clinton oma sõnavõtus, et tänapäeval surrakse endiselt viirusesse mitte seetõttu, et puuduksid ravimid, vaid seetõttu, et maailma ruraalpiirkondades puudub elementaarne tervishoid ja selgitustöö.
ÜRO aruande kohaselt elas 2007. aastal maailmas 33 miljonit aidsihaiget, nendest 22 miljonit Subsahara-Aafrikas. Kolmveerand kahest miljonist haiguse tõttu surnud inimesest oli pärit Aafrikast. Kui aafriklased võtaksid Benedictust kuulda (ja katoliku kiriku häälel on tänapäeva Aafrikas endiselt suur jõud), võime tõlgendada väikese fopaa inimkatastroofiks.
Probleemi kolmainsus
Teadus. Preservatiivi kasuks räägivad teaduslikud aspektid. Teadus on süstemaatiline inimtegevus, mis on suunatud püsiväärtusega teadmiste saamisele ja talletamisele, kasutades üldjuhul väidetavalt teaduslikku meetodit – reeglite süsteemi, mis peab tagama teadustöö võimalikult suure objektiivsuse ja kontrollitavuse, kirjutab Vikipeedia.
Paavsti öeldule räägivad vastu viimase kahekümne viie aasta teadusuuringud, mis näitavad selgelt, et kondoom on kindlaim kaitsevahend sugulisel teel levivate nakkushaiguste, sh HI-viiruse edasikandumise takistamiseks.
Tuntud aidsiorganisatsioonide ja vaktsiinilaborite esindajad, sealjuures 2008. aasta Nobeli meditsiinipreemia laureaat Françoise Barré-Sinoussi kutsuvad avalikus kirjas Rooma paavsti üles tutvuma ühtekokku 140 teadusartikliga, mis kõik tõestavad, et preservatiivi regulaarne kasutamine vähendab nakatumise riski vähemalt 90 protsendi võrra.
Paavsti paindumatut suhtumist preservatiivi kasutamisse ei saa põhjendada kirikudogmadest kinnipidamisega, mille austamises ei näe keegi halba. Tegu on pigem isiklikku laadi trotsiga, mis nullistab teadlaste ja humanitaarorganisatsioonide aastatepikkuse töö ning seab ohtu suure hulga inimesi.
Usumehe järjestikused kramplikud seisukohad mõjuvad absurdseina ja sestap pole neil erilist tähtsust. Mure on selles, et tegelikult on maailmas sadu miljoneid katoliiklasi, eriti arengumaades, kes kuulavad jumalaasemikku sõna-sõnalt ja käituvad sellele vastavalt.
Vastutus kaitsta
Jõuame nõrgemate abistamise ja kaitsmise aspekti juurde. 12.–13. sajandil toimunud kirikukogud kinnitasid arvukalt reformiotsuseid ja märkisid juba omal ajal, et haavatavaid masse – kristlasi – tuleb kaitsta.
Praeguse rahvusvahelise õiguse «vastutus kaitsta» mõttemall sõnastati aga äärmuslike olukordade puhuks ja märgib muutust rahvusvaheliste suhete arusaamas, nagu selgitas endine Soome president ja möödunud aasta Nobeli rahupreemia laureaat Martti Ahtisaari europarlamendis toimunud koosolekul.
Kui seni tähendas sissemurdmine teise riigi asjadesse tema suveräänsuse äravõtmist, siis nüüd sekkume selleks, et aidata kohalikul administratsioonil omaenda rahvast kaitsta.
«Olles silmitsi kannatuse ja vägivalla, vaesuse või näljahädaga, korruptsiooni või võimukuritarvitamisega, ei saa keegi vaikida,» sõnastas paavst Kamerunis kuldse tõe. Kuid tema hoolimatud sõnad preservatiivi kohta pole teiste «abistamise» vaatevinklist eriti heasoovilikud, olgugi et ta ise arvas end neid abistavat. Selles olukorras mõjub Püha Tool kui Kolmanda Maailma mittetoimiv administratsioon ja meil, valgustatuil, tuleb siin kiiresti oma abi anda.
Kokkuvõttes on probleem rooma kiriku suutmatuses end ajakohastada ja mõnede kirikuisade tahtmatuses värskendada oma vaateid. Tänapäeva moderniseerimisteooria ulatub Teise maailmasõja järgse ajani ja tähendab esiteks kultuurimuudatusi. Ühiskonna nüüdisajastamisest on välja kasvanud sooline võrdõiguslikkus, tõhus halduskord, demokraatiaprotsess, üleilmse rahu teooria – nimekiri on päris pikk.
Teoorias on sellisele arengule vastupidine ehk edasijõudmatuse teooria, milles võidutsevad ühiskonnas irratsionaalsed traditsioonilised usu- ja kogukondlikud normid ja põhimõtted, mis töötavad vastu uute tõdede koorumisele ja uudsusele kui saavutusele. Lääne ühiskonna suurim moderniseerumise samm oli demokratiseerumine – professor Ronald Inglehart demonstreerib ajakirjas Foreign Affairs selgelt, kuidas areng viib demokraatiani.
Algkristlik dispuut
Varem või hiljem tuleb Vatikanil mõelda, kuidas korraldada uut tüüpi debatti oma seisukohtade üle ja luua kiriku positsioonide demokraatlikum otsustusprotsess. On palju kirikumehi, kes ei mõtle samamoodi nagu Püha Tool, kõnealusel juhul näiteks Aafrika kohalikud katoliiklased.
Lahenduseks aidsile on kirik pakkunud «sugulist karskust» ja rõhutanud «seksuaalsuse inimlikustamist», mille vastu olla rasestumisvastased vahendid nimelt välja mõeldud.
See kõlab sama absurdselt nagu see, kuidas kiriku rüpest heideti välja brasiillanna, kes suunas alaealise tütre aborti tegema, sest vägistamise tagajärjel oli tütre elu ohus. Või see, kui kusagil Jeemeni mäekurudes loobitakse endiselt noori neide liibuvate dresside kandmise eest kividega surnuks. Kas täie mõistuse juures inimene raiub ka tänapäeval uulitsapoistel kommivarguse eest käsi maha?
Inimvabadused ja -õigused välja võidelnud vaba ja valgustatud, ratsionaalselt mõtlev ning teisi aidata sooviv lääne ühiskond mõtleb õnneks teistmoodi. Ja juba ammu. Pealtnäha üsna süütu preservatiiviskandaal jätab aga mulje, et kirik on langemas kiviaega.