Kui keegi tahaks praegu teadaoleva info põhjal vändata filmi sellest, kuidas Eesti asutused lahendasid nn Anonymouse rünnaku, oleks tulemuseks lühiklipp, mis sarnaneks vendade Lumière’ide loominguga.
Oliver Kund: mahavaikitud õppetund
8. november 2012, 15:47
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Esimeses stseenis koputavad kaitsepolitseiametnikud Väike-Maarja kandis korteriuksele ja argliku paotuse järel lastakse nad sisse. Järgnevas kaadris näeksime neid juba väljumas, näpus paber otsusega kriminaalmenetlust mitte alustada – kõik on hästi, kahju väike ja loeng sai peetud.
Kinost koju kõndides mõtleksime tõenäoliselt, et midagi on valesti. Meenutaksime, kuidas valeidentiteedi taha varjunud alaealine tegelane kutsus oktoobri alguses Twitteris ja Facebookis üles Eesti avalike teenuste vastastele rünnakutele, orkestreeris nende toimumist, hurjutas videos meediat ja lasi tuhandetel kibestunutel riigivastast sappi pritsida.
Tema õhutusel pommitasid üksiküritajad Eestis ja välismaal kahe erakonna, ühe omavalitsuse, ühe raadiokanali, presidendi ja muid veebilehti, raisates moderaatorite, RIA ja kapo ressursse. Ja ometi on selle filmi stsenaariumi kirjutanud just viimased.
Mida küberründajatega Eestis tegelikult ette võetakse, seda katab uurimisasutuste häma. Selles valguses on eriti kohatu siseministeeriumi asekantsleri Erkki Koorti sõnavõtt, et ta teab sanktsioonidest ja olgu avalikkus rahulik, need olid täiesti piisavad. Küünik võiks ju küsida, kas kapo käsi iga küberründajani üldse ulatub, aga vastust sellele loomulikult ei saa.
Ametite vaikimistaktika mõte näib olevat ülal hoida müstifitseeritud kuvandit iseendast, lootuses, et nii paistab riigi küberkilp hirmuäratavam. Mõtteviis on lihtne – kui me ühtegi kaarti ei näita, ei saada kunagi teada, mis mäng meil käib ja kas võidame või kaotame. Äkki ei taha siis keegi meie kaardilauda trügidagi.
Keerates probleemide olemusest rääkimisel kraani kinni, võtavad teabeasutused aga maailma kõige vabama internetiga maaks kuulutatud Eesti elanikelt reaalse võimaluse end küberkuritegevuse asjus harida ning sellised lollused tulevikus tänu küberkultuuri tekkele ära hoida. IT-eksperdi Linnar Viigi sõnu kasutades on läbikukkumine põhimõttelisemgi: «Kas praegu on riik ühemõtteliselt välja öelnud oma tauniva seisukoha ja kas meile on arusaadav, mis on sellise tegevuse tagajärjed?»
Vastus – ei ole. Lahenduseks oleks aus kannapööre: Eestisse võiks luua inimesi kursis hoidva ja infoühiskonna «kardiogrammina» toimiva veebirakenduse, RIA-l tuleks õppida ohte selgelt ja sõnavahuta esitama ning uurimisasutuste allatõmmatud ruloode tagant võiks alguse saada inimlik dialoog selle üle, mida me «küberis» tegelikult teha võime ja mida mitte.