/nginx/o/2016/11/01/6025129t1h54d7.jpg)
Kohalik võim on inimesele kõige lähemal ja seetõttu kõige vahetumalt tunnetatav. Tingituna hiljutisest majanduskriisist ja valitsuse poliitikast on suuremal osal kohalikel omavalitsustel kõiki neile seadusega pandud kohustusi täita keeruline, et mitte öelda võimatu.
Viimastel aastatel on valitsus kärpinud kohalike omavalitsuste otsustusõigust ning eelarvetulusid. Kaotati kaks kohalikku maksu, kärbiti tulumaksu kohalikele omavalitsustele eraldatavat osa, vähendati kohalike teede rahastust ning kodualuse maa maksu vabastusest tingitud tulukadu pole kaetud muude laekumistega.
Üks valusamaid kärpeid oli 2009. aastal teise lisaeelarvega tehtud otsus, millega vähendati üksikisiku makstavast tulumaksust kohalikele omavalitsustele laekuvat osa 11,93 protsendilt 11,4 protsendile. Pealtnäha on tegemist väikse muutusega, aga tegelikult tähendas see umbes 440 miljonit krooni äravõtmist omavalitsuste eelarvetest. Lisaks tehti otsus majandusaasta keskel, mis tähendab, et omavalitsused olid juba sõlminud lepinguid heakorra-, ehitustöödeks ning paika pannud investeeringud.
Koduomanikke maamaksust vabastav seadus võeti vastu 2011. aasta suvel. On absurdne, et riik ei täida oma lubadust kompenseerida kohalikele omavalitsustele saamata jäänud maamaksu riigieelarvest. Valitsuskabineti otsuse kohaselt nii-öelda kompenseeritakse maamaksuvabastus omavalitsustele laekuva tulumaksu osa suurendamisega 11,6 protsendini 2014. aastaks.
Elementaarne matemaatika ütleb, et kõigepealt tuleb tõsta omavalitsustele laekuva tulumaksu osa tagasi 11,93 protsendile ja alles sellest näitajast ülespoole algab kodualuse maa maksu kaotamise kompenseerimine.
Omavalitsuste haldussuutlikkust vähendab veelgi Eesti rahvastiku negatiivne iive. Sel aastal avaldatud rahvaloenduse tulemused näitasid, et Eesti elanike arv on 11 aastaga vähenenud enam kui 75 000 inimese võrra ja enamikus maakondades on 15–21 protsenti vähem elanikke kui 2000. aastal. Suurenenud on ainult Harjumaa ja Tartumaa elanike arv ning seda ilmselt ülejäänud maakondade arvel.
Kehtivate seaduste järgi on omavalitsustel raske ise oma rahalist olukorda parandada. Valdav osa kasutab kuni kolme kohalikku maksu, mis moodustavad kõigest ühe protsendi omavalitsuste eelarvelistest maksutuludest. Kõlab uskumatult, aga 99 protsenti omavalitsuste maksutulude otsustusõigusest on keskvõimu käes.
Seega on selge, et praegune halduskorraldus, sealhulgas omavalitsuste rahastamine, vajab selgeid ja põhimõttelisi muutusi. Meil on vaja uut omavalitsussüsteemi, mis tähendab nii haldusreformi kui ka kohalike maksude reformi.
Üleminek uuele omavalitsussüsteemile peab toimuma riigi ja omavalitsuste mõistlikus koostöös. Selleks tuleb välja töötada teaduspõhised miinimumnõuded, millele kohaliku omavalitsuse üksus ja nende osutatud avalik teenus peavad vastama, ning luua konkreetsed motiveerimis- ja rahastamismehhanismid, et haldusreformist võidaks nii jõukamad kui ka vaesemad omavalitsused.
Mehaaniline linnade-valdade liitmine või lahutamine ei ole lahendus, mis vääriks haldusreformi nime. Haldusüksused peavad olema edukad ning finantsiliselt kindlustatud ja iseseisvad otsustes. Just seetõttu ei pääse me maksupoliitilistest muutustest ümber ega üle.
Üheks meetmeks omavalitsuste finantsilise iseseisvuse tagamisel on omavalitsustele laekuva tulumaksu muutmine kohalikuks maksuks. Esitasin selle ettepaneku 19. septembril toimunud konverentsil «20 aastat Eesti Vabariigi põhiseadust ja kohalik omavalitsus – garanteeritud autonoomia, partnerlus või keskvõimu alluvus», kus kõnelesin vajadusest suurendada omavalitsuste rolli ühiskonnas.
Ilmselt ei ole Eesti halduskaart kahekümne aasta pärast enam selline nagu praegu. Omavalitsused, mis ei suuda või ei taha omaette jätkata, liituvad järk-järgult teiste omavalitsustega. Need omavalitsused, mis on praegusel kujul alles ka kahekümne aasta pärast, tõestavad ennast jätkusuutlikuna ning neid pole vaja sunniviisiliselt reformida.
Tuleb tõdeda, et Eesti on oma haldusvõimekuselt jõudnud juba üsna kriitilise piirini, mida lisaks valitsuse otsustele on süvendanud rahvastiku vähenemine ja hiljutine majanduskriis. Eesti vajab uut omavalitsussüsteemi, et kohalik tasand suudaks edukalt pakkuda oma elanikele vajalikke teenuseid.
Reformi ei ole aga mõtet teha reformi pärast. Sellel peab olema reaalne tulemus meie inimeste jaoks, mis tähendab, et iga valla ja linna olukorda, tulevikueeldusi ja võimalikke ühinemisi tuleb vaadelda eraldi. Mida kiiremini hakkab valitsus kohalikesse omavalitsustesse suhtuma kui riigi toimimise ematalasse ja võrdväärsesse partnerisse, seda parem Eestile.