Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Mis on koolide pingerea taga?

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Maie Kitsing | FOTO: Erakogu
Olev Must. | FOTO: Erakogu

On koole, mille õpilaskond võimaldaks veelgi paremat tulemust, kui pingeread näitavad. Kool, õpilane ja tema kodu on kõik õpitulemuse kujundajad, kirjutavad Tartu Ülikooli sotsiaalpsühholoogia dotsent Olev Must ja TÜ doktorant ning haridusministeeriumi ametnik Maie Kitsing.

Eksamite pingeread sügiseses meedias ja sellele järgnev äge reaktsioon on saanud traditsiooniks. Ja seda ikka sellepärast, et pingerea teise poole õpetajad ja koolijuhid võtavad seda kui süüdistust – nad pole piisavalt õpetanud. Altkulmu vaatavad ka vallad ja linnad, kui nende kool on pingerea lõpus. Esirinnas olevate koolide juhid, õpetajad ja õpilased aga tunnevad ennast loorberitega ehitult.

Mõjutegureid, miks on ühed koolid tugevamate ja teised nõrgemate tulemustega, on oluliselt rohkem, kui seda on õpetamine.

Laps on kodu peegel, ütleb meile rahvatarkus, kuid koolisüsteemis on võimalik seda pilti muuta. Teadlaste hinnangul on üheks teguriks õpitulemuste saavutamisel õpilase kodu toetus. Rahvusvahelises PISA uuringus kasutatakse mõistet «õpilase sotsiaalmajanduslik taust», mis kätkeb nii vanemate haridust kui kodu jõukust, õpilase koduseid tingimusi õppimiseks ja kodu üldist kultuurilist ning hariduslikku meelsust, mille üheks mõõdupuuks on näiteks raamatute olemasolu.

Koolide pingerida peegeldab vanemate haridust, jõukust ja hariduse väärtustamist. Pingerea kohtade põhjusi peaks otsima ka elanikkonda iseloomustavate näitajate hulgast. Koolide erinevus ei tähenda üksnes seda, et koolid on komplekteeritud erinevatest õpilastest või et nendes toimub erinev õppetöö – koolipiirkonna rahvastiku intellektuaalne ning sotsiaalmajanduslik eripära avaldub samuti koolide kaudu. Võrreldes näiteks Soomega on Eestis selgelt jälgitav koolide diferentseerumine õpilaste vanemate sotsiaalsete, kultuuriliste ning majanduslike eripärade alusel. Koolide edetabeleid koostades peaksime tähelepanu pöörama rahvastiku üldistele näitajatele, mis selgitavad kooli õpilaskontingendi tausta. Oluline on, et elanikkond üle Eesti oleks haritud ja vanematel oleksid võrdsed võimalused luua oma lastele head kodused õpitingimused, täiendada oma raamaturiiulit ja käia teatris. Mida võrdsemad on kodud, seda vähem erinevad koolide tulemused.

Mõne kooli asetumine pingerea tippu ei pruugi üldsegi tulla sellest, et seal õpetatakse silmapaistvalt hästi, vaid ehk sellest, et õpilased on õppimist toetavatest kodudest. Kooli riigieksami või mõne muu testi madal tulemus ei pruugi tähendada kooli kehva tööd, vaid seda, et kooli õpilaskond ei ole valdavalt kodudest, mis olulisel määral aitavad kaasa lapse arengule. On koole, mille õpilaskond võimaldaks veelgi paremat tulemust, kui pingeread näitavad. Kool, õpilane ja tema kodu on kõik õpitulemuse kujundajad. Kui analüütiliselt võrdsustada Eesti koolid õpilaste koosseisu ja koduse tausta alusel, muutuks avaldatud koolide edetabel olulisel määral.

Tulemuste erisuse peapõhjusteks koolis on eelkõige õppimis- ja õpetamisstrateegiate tundmine ja oskuslik kasutamine. Õppimine on muutumas – tänapäeva pedagoogika räägib mõtestatud õppimisest. Ehk teisisõnu, oleme liikumas traditsioonilise passiivse päheõppiva õppuri rollilt rohkem aktiivse ning ennast suunava ja analüüsiva lahenduseotsijast õppuri poole. Mõtestatud õppimine tähendab oskust ülesandest aru saada, teadlikult sobivat õpivõtet valida, tekstis olulist infot eristada ja edukalt meelde jätta. Nimetatud oskusi peetakse arenenud ja nüüdisaegseteks õpivõteteks, milles õppija suunab teadlikult õppimist ja otsib probleemidele lahendusi, samas kui traditsioonilises õpikäsitluses on õpilane vaid õpetaja edastatud info ja faktide mehaanilise äraõppija ning reprodutseerija rollis.

PISA 2009 näitas, et edukad on need õpilased, koolid ning riigid, kus nn traditsiooniline, mälul ja kordamisel rajanev õppimine on asendunud nn metakognitiivse lähenemisega. Kui jällegi end Soomega võrrelda, siis Soomes seostub metakognitiivse õpistrateegia oskus õpilasega, Eestis aga kooliga. See tähendab, et Eestis on edu tagavad õpistrateegiad omandanud vaid osa koolide õpilased, Soomes on aga metakognitiivsed õpioskused levinumad ning nad ei iseloomusta vaid teatud koole. Kalanduse vallas peame loomulikuks, et enne kui oodata head kalasaaki, peaks selgeks õppima õngitsemise. Koolis oleme aga õpioskuste kujundamisele teenimatult vähe tähelepanu osutanud. Enne kui alustada aineõpetust, peaks selge olema, kuidas tulemuslikult õppida. Seega, sageli kasutatud väide, et saapavabrikul ja koolil pole vahet, ei pea paika – saapal pole midagi kaasa rääkida, õpilasest endast aga sõltub palju.

Tulemus sõltub õpilaste hoiakutest ja motivatsioonist. Kooli roll ei avaldu üksnes selles, et erinevate koolide õpilaste õppimissaavutused on erinevad, vaid ka selles, et õpilased erinevad oma suhtumiselt õppetöösse, mis omakorda mõjutab õpitulemusi. Õpihoiakud on õpitulemuste kujunemise mõistmiseks olulise tähtsusega seepärast, et nad iseloomustavad õppimise psühholoogilist ning subjektiivset mõtestatust. Lihtsustatult võime väita, et kui laps mõistab, mis kasu on õppimisest, kuidas omandatud teadmised ja oskused avardavad tema võimalusi, siis on ka õpitahe suurem. Seega, õpitava sidumine praktiliselt eluks vajaminevaga on üks võti tulemuste parendamiseks. PISA tulemused näitavad, et mida enesekindlamad ja motiveeritumad on õpilased, seda suurema tõenäosusega on nad oma taustale vaatamata ka edukad.

Õppimine on ühelt poolt õpilase enda võimete ja pingutuse tulemus, teisalt annavad erinevad koolid erineva panuse oma õpilaste teadmiste ja oskuste kujunemisele. Koolide mõju aspektist on Eesti maailma riikide lõikes keskmine: ligi viiendiku osas on õpilase õpitulemus seletatav koolidevaheliste erinevustega, st koolide hariduskvaliteedi erinevustega. Õppimine toimub ühtedes koolides edukamalt kui teistes. Maailma mastaabis on siin väga suured erinevused – on riike (üldjuhul vaesed arengumaad), kus koolidevahelised erinevused haridustulemustes on väga suured, ja on riike (nt Soome ja Kanada), kus koolidevahelised erinevused on minimaalsed. Kahtlemata on selle saavutamine, et õppimise edukuse määrab õpilase pingutus, motivatsioon ja suutlikkus, üldise koolikorralduse, õppemeetodite ja õpetajate töö tulemus. Erinevalt kodusest kasvatusest on kooli roll siin eriline, sest professionaalne õpetaja peab suutma kohandada oma õpetamist vastavalt iga õpilase individuaalsele omapärale. Nõukogudeaegne klassi õpetamine, viimast kahekümnendit iseloomustav suund – toetame tippe ja nõrku – peaks asenduma iga õpilase õpetamisega.

Võrreldes teiste riikidega on Eesti koolijuhil üsna suur otsustusvabadus kooli tulemuslikkuse tagamisel. Erinevalt paljudest riikidest saab Eesti koolijuht valida personali, kujundada kooli õppekava ja otsustada ka eelarve kasutuse üle.

Kuna meie tulemused maailma mastaabis on head, võib eeldada, et suurem osa juhte on kooli juhtimisel oskuslikult oma vabadust kasutanud. Samas on koolijuhte, kes pole osanud või tahtnud oma õigusi kasutada. Sellisel juhul pole kool kohanenud muutustega ja õpetajad pole altid olnud oma oskusi ning teadmisi täiendama. Kui nimetatud koolid paiknevad piirkonnas, kus õpilaste sotsiaalmajanduslik taust on nõrgem, võimendavad vähem professionaalne õpetamine ja juhtimine kodu negatiivset mõju. Sel juhul hakkab kool, kus peaks olema loodud võimalused õpilase võimete maksimaalseks väljaarendamiseks, pigem õpilase arengut pärssima. Peaksime juhinduma aga mõttest, et mida vähem toetab kodu õpilase arengut, seda enam peaks seda tegema kool. Kool saab seda teha juhul, kui nii juht kui ka õpetajaskond mõistavad õpilaskeskse kooli olemust ning neil on teadmised ja oskused iga lapse arengu toetamiseks.

Juhi väärtushinnangutest ja teadmistest sõltub suuresti kooli pedagoogiline kontseptsioon, millele tuginedes kujuneb nii õppekava kui ka kooli mikrokliima. Hooliv, sõbralik ja üksteist austav koolipere, kus nii õpetaja kui ka õpilane tunnevad end hästi ning õpetajaskonnal on kõrged ootused igale õpilasele, soodustab nii õpetamist kui ka õppimist. Koolijuht kujundab iga õpilast väärtustava suhtlus- ja käitumiskultuuri ning arusaamise, et õpetaja peab kohandama õpetamise vastavalt õpilaste eripärale. Sellise koolikultuuri olemasolu peegeldab otseselt juhi tööd.

Koolide pingerea taga on hulk põhjusi, millest ainult osa on seotud konkreetse kooliga. Riigieksamid ja ka muud testid näitavad ainult lõpptulemust, aga mitte tööd, mida KOOLID on teinud. Kooli kõrge tulemus ei pruugi tähendada, et just see kool on andnud olulise lisaväärtuse õpilase arengusse, ja madal tulemus ei pruugi tähendada, et kooli positiivne mõju oleks puudunud. Õpilaste võimetekohase hariduse omandamisel on oma osa igal õpilasel, tema vanemal, koolil, koolipidajal ja riigil.

Tagasi üles