Tiibeti vabaduse eest seisjad

FOTO: AP / Scanpix

Hiina saatkonna vastus Roy Strideri arvamusloole «Tiibet karjub. Kaua veel?» (PM 10.03)


Tiibet on olnud Hiina territoorium alates 13. sajandist, kus iga keskvalitsus rakendas efektiivset haldamist. Nüüdne, 14. dalai-laama kannab seda tiitlit, mille keskvõim kunagi talle andis. Siiani ei tunnista ükski riik maailmas Tiibetit iseseisvaks riigiks. Tiibet on Hiina territooriumi lahutamatu osa ja see on muutumatu fakt.

Enne demokraatlikke reforme oli Tiibet kaua olnud feodaalorjaühiskond teokraatliku võimu all. Ta oli isegi mahajäänum kui keskaegne ühiskond Euroopas. Orjad ja pärisorjad moodustasid rohkem kui 95 protsenti kogu elanikkonnast, nad talusid puudust, karmi tagakiusamist, ekspluateerimist, ning neil polnud isiklikku vabadust ega võimalusi tootmiseks, kõnelemata teistest elementaarsetest inimõigustest.

Aastal 1959, tiibetlaste palvel, viis Keskne Rahva Valitsus läbi demokraatliku reformi, tühistas Tiibeti feodaalorjapidamise süsteemi ning vabastas ligi miljon pärisorja. Kuid valitsev ladvik eesotsas 14. dalai-laamaga oli täielikult vastu reformile ja organiseerisid häbematult julge relvastatud ülestõusu. Rahva ühtsuse ja tiibetlaste huvide tagamiseks otsustas Keskne Rahva Valitsus koos Tiibeti rahvaga võtta tarvitusele abinõud ülestõusu mahasurumiseks.

Sellest ajast alates on Tiibet kiiresti arenenud ja silmapaistva progressi on läbi teinud inimõiguste küsimus, mis tõmbas ka rahvusvahelise tähelepanu. Aastatel 1959–2008 suurenes Tiibeti SKT inimese kohta 97 korda, keskmine eluiga Tiibetis kasvas 35,5 aastalt 67 aastale. Tiibetlased kasutavad garanteeritud autonoomiat, usutunnistuse vabadust ning Tiibeti kultuuripärand on efektiivselt kaitstud, päritud ja arendatud.

14. dalai-laama ja tema poliitiline klikk pole lõpetanud Tiibeti stabiilse arengu hävitamist. Vägivaldne kriminaalne vahejuhtum mullu märtsis Lhasas on veel üks separatistlik tegevus, mille dalai-laama klikk hoolikalt planeeris ja organiseeris. 18 süütut inimest olid surnuks pekstud ning rohkem kui 400 inimest vigastatud. Inimeste elu, omandi ja julgeoleku säilitamiseks võttis Tiibeti autonoomse piirkonna kohalik valitsus tarvitusele seaduslikud abinõud mässi mahasurumiseks ja võttis kurjategijad vastutusele.

Hiina keskvalitsus on 14. dalai-laamaga heatahtlik ja eelmisel aastal toimusid valitsuse ja dalai-laama esindajate vahel kolm läbirääkimiste vooru.

Kahjuks on selge, et tema nõudmine Hiina keskvalitsusele on Tiibeti iseseisvuse varjatud mõte. Ta eitab asjaolu, et Tiibet on olnud Hiina osaks muistsest ajast, ja jääb oma arvamuse juurde, et Tiibet on Hiina poolt 1951. aastal okupeeritud «riik». Selle eesmärk on teha nn Suure Tiibeti tsoon, mille järgi tema administratiivne jõud haaraks peaaegu neljandiku Hiina territooriumist.

Dalai-laama soovib regionaalse rahvusvähemuste autonoomia süsteemi kukutamist, rahvavabastusarmee väljaviimist nn Suure Tiibeti tsoonist ja kümne miljoni mitte-tiibetlase ümberasutamist Suure Tiibeti tsoonist. Kuidas saaks keskvalitsus sellise nõudmisega nõustuda?

Eesti ja Tiibeti ajaloos võib mõni leida sarnasusi. Tegelikult nende kahe vahel ei ole midagi sarnast. Eesti Vabariik tähistas hiljuti oma 91. aastapäeva, Tiibet aga pole kunagi olnud iseseisev. Hiina valitsus austab Eesti suveräänsust ja territoriaalset terviklikkust ning usub, et eestlased on päris targad ja suudavad eristada tõde valest.

Huang Zhongpo, Hiina suursaadik Eestis