Ülo Kaasik: vananeva ühiskonna palgaootustest

Ülo Kaasik Foto: Peeter Langovits

Eesti Panga asepresident Ülo Kaasik heidab riigieelarve koostajatele ette seda, et eelarve ülejäägi eesmärki on aasta võrra edasi lükatud, ehkki tulud on laekunud oodatust mõnevõrra paremini.

Järgmise aasta riigieelarve koostamine hakkab jõudma parlamenti. Pidades silmas Eesti riigirahanduse suhteliselt head seisu, on põhiküsimused seotud pigem tuleviku kui järgmise aasta riigieelarvega.

Tuleb tunnustada valitsust, et jätkuvalt on sihiks jõuda eelarvega ülejääki. Ainsa miinusena võib tõdeda, et võrreldes 2011. aasta plaanidega on valitsus ülejäägi saavutamist aasta võrra edasi lükanud, 2014. aastale. Kriitikat väärib edasilükkamine seetõttu, et samal ajal on majandusareng (loe: eelarvetulude laekumine) kulgenud oodatust isegi mõnevõrra paremini. Jääb vaid loota, et sellest uuest eesmärgist peetakse järgmise aasta eelarvet tehes kinni.

Eelarve ülejääki jõudmine on esmatähtis eesmärk, sest tugev ja kaugelevaatav eelarvepoliitika ehk säästude kogumine suurendab riigi majanduspoliitika usaldusväärsust, mis suurendab Eesti inimeste heaolu pikemas plaanis.

Peale üldeesmärgi on juba praegu vaja mõelda tervele hulgale möödapääsmatutele murekohtadele. Rahvastik vananeb, mis pikemas ettevaates tähendab, et tööga hõivatute arv väheneb ning meditsiini- ja pensionikulud kasvavad. Seda olukorras, kus pensionisüsteem vajab juba praegu riigieelarve tuge ning töötukassa ülejääki pole enam mõttekas kasvatada.

Euroopa Liidu tõukefondide osa riigieelarve tuludes on märkimisväärne ja tulevikus see ainult väheneb. Need probleemid viitavad vajadusele eelarvetulud ja -kulud põhimõtteliselt ümber kujundada, mida on oluliselt kergem teha ülejäägis eelarvega.

Tulenevalt Eesti väiksusest ja avatusest on meie majanduskasv ka edaspidi heitlik, mistõttu tuleb valmistuda halvemateks aegadeks.

Seepärast on valitsuse strateegilistes eelarvedokumentides seatud eesmärk reserve taastada ja suurendada igati vajalik. Reservide hädavajalikkust kinnitab ka viimase kriisi kogemus, kui reservid võimaldasid meil järsu majanduslanguse lööki veidi pehmendada. Nende taastamisest saab tõsiselt rääkida alles siis, kui eelarve jõuab ülejääki.

Eelarve hoidmist puudujäägis põhjendatakse muu hulgas vajadusega majanduse heitlikku arengut siluda.

Halvematel aegadel kulutab valitsus tuludest rohkem, et nõudlust suurendada, ning parematel aegadel kulutab tuludest vähem, et kogunõudlust vähendada. Samalaadseid põhjendusi tuues on Eesti valitsus hakanud varasemast enam väärtustama struktuurset eelarvepositsiooni.

See on näitaja, mis mõõdab eelarveseisu ilma äritsüklist ehk majanduslangusest või -tõusust johtuvate ja ühekordsete teguriteta (nt saastekvootide müügist saadav tulu). Majanduse tasakaalustamise ülesannet lahendades on struktuurse eelarvetasakaalu näitaja heaks orientiiriks. Nüüdseks peaks olema kõigile selge, et tänapäeva heitlikes oludes võivad ülekuumenemise ja tasakaalustamatuse ilmingud tekkida väga järsku.

Kuigi struktuurse eelarvetasakaalu mõõtmisel on oma eesmärk ja koht, ei ütle see paraku midagi tegelike rahavoogude kohta. Struktuurne tasakaal on reaalajas raskesti mõõdetav ning annab ka rohkelt tõlgendamisvõimalusi mistahes ülemääraste kulude õigustamiseks, nii statistiliselt kui ka retooriliselt. Kui tihti näeme valitsust, kelle arvates on käes väga head ajad?

See on kindlasti üks põhjus, miks mitu riiki praegu raskustes on. Seepärast peaks nominaalne eelarvepositsioon olema edaspidigi kõige tähtsam eelarve-eesmärk. Just nõndasamuti nagu pere-eelarves seavad kulutustele kõige rohkem piiranguid reaalsed rahavood.

Eesti majandus on kriisist taastunud arvatust kiiremini. Käesoleva aasta esimene pool oli majanduslikult suhteliselt edukas ja võimaldas paremaks hinnata ka järgmise aasta kasvuväljavaateid. Seetõttu võib rahandusministeeriumi hiljutist majandusprognoosi tõlgendada nii, nagu oleks valitsusel järgmise aasta riigieelarvet koostades kasutada kevadel arvatust rohkem maksutulu. Selle «lisarahaga» tuleks aga eelarvepuudujääki vähendada, mitte kulusid kasvatada.

Tuleb meeles pidada, et Eesti majanduskasvu ohustavad riskid ei ole kuhugi kadunud. Mõne eksperdi arvates on need viimasel ajal isegi suurenenud.

Maailmakaubanduse väljavaated on endiselt ebakindlad: väliskeskkond on viimastel kuudel selgelt halvenenud ning on väga vähe neid analüütikuid, kes ootavad lähiaastatel väliskeskkonnast positiivseid üllatusi.

Ka Euroopa Keskpanga hiljutine prognoos näitab, et majanduskasvu ohustavad riskid võivad vaid kasvada. Sellistes ebamäärastes tingimustes on alati kindlam lähtuda pigem ettevaatlikumatest kui optimistlikest ootustest. Eesti majandus on nagu äsja raske haiguse läbi põdenud patsient. Me oleme küll haigusest taastunud, kuid tervis on ikka veel nõrk ning peame olema ettevaatlikud, et uue viiruselaine puhul jälle ei haigestuks.

Järjest enam on aga kuulda soovidest ja ootustest, mis ei lähe kuidagi kokku riigi tulude kasvuvõimekusega. Paraku on tõsiasi, et riigieelarve kulusid saab suurendada vaid kooskõlas tulude kasvuga.

Lähiaastate ettevaates on tähtis teadvustada, et majanduse keskmine kasvutempo kujuneb märksa aeglasemaks kui möödunud kümnendi kriisieelsetel aastatel. Ka pärast seda, kui koond­eelarve on viidud ülejääki, ei saa eeldada, et valitsuse kulud kasvavad rohkem kui viis-kuus protsenti aastas.

Seegi on pigem optimistlik vaade. Lähiaastatel hoiab kulude nii kiiret kasvu tagasi vajadus viia eelarve ülejääki ning mõned varasemad lubadused. Seetõttu saab kulude järsk kasv tulla kas efektiivsuse tõusust või kellegi arvel. Realistlik ei ole aga oodata, et see saaks sündida lühikese aja jooksul.