FOTO: Urmas Nemvalts

Kui püüda hinnata, kumb on riigile või selle majandusele kahjulikum, kas ütk või üleliiane optimism, jääb kaalukauss ilmselt peatult ja sihitult tasakaalu, oskamata kummagi kasuks otsustada. Ei üks ega teine kirjelda olukorda adekvaatselt ja side tegelikkusega on mõlemal sama nõrk kui kontekstist välja kistud statistilistel näitajatel.


Poleks ehk mõtet pikemalt lahata rahandusministri statistilist demagoogiat – «Teenime muidugi, kes kuidas, aga meie sissetulekute kasv on olnud hindade kasvust kiirem» –, kui see poleks tabanud paljude Eesti elanike hella närvi. Ajal, mil inimesed on pikast kokkuhoiust ja kasinusest väsinud, võiks ehk kaaluda sääraste statistiliste naljade jätmist hilisemaks. Ja loota, et need siis enam nalja mõõtu välja ei anna.

Kui vaadata viimase nelja aasta statistikat, ei saa muud kui tõdeda, et tänavu juuli lõpuks olid hinnad nelja aasta tagusega võrreldes tõusnud 12 protsenti ehk kaks korda enam kui palgad.

Ehkki umbes pooltel töölkäijatel on võrreldes 2008. aastaga palk kasvanud, on see kasv mõnes valdkonnas minimaalne, protsent-paar. Vaid kolmes valdkonnas on tõus suurem seitsmest protsendist (elektrienergiaga varustamine, mäetööstus ning info ja side) ja neis valdkondades töötab vaid viis protsenti inimestest.

Samal ajal on aga hinnad teinud viimase nelja aastaga muljetavaldava hüppe. Eluasemekulud on suurenenud 33 protsenti, seega üle viie korra rohkem kui palgad. Majapidamiskulud on kasvanud 21 protsendi võrra, toidule kulub 16 protsenti enam.

Seega saab üsna kindlalt öelda, et inimeste elujärg on viimase nelja aasta jooksul halvenenud, nende reaalpalk on vähenenud.

Ja see puudutab neid inimesi, kes kuulusid selle õnneliku poole hulka, kelle sissetulekud suurenesid. Ja mine võta kinni, kui paljudel tegelikult palka tõsteti ning kes pidid toimetulemiseks lisatöö otsima.

Pooltel töökäijatest aga ei ole võrreldes nelja aasta taguse ajaga ette näidata muud kui palgalangus. Kõige enam langesid palgad teenindussfääris, kinnisvaravaldkonnas ning finantstegevuses – seitsmest kuni 21 protsendini. Arvestame siia juurde 12-protsendise hinnatõusu ja siis saame pildi, milline on elujärg Eestis praegu. See pilt erineb rahandusministri tutvustatust üksjagu.

Statistika lubab sündmusi kirjeldada väga erinevalt. Palju sõltub perioodist, mis võrdluse aluseks võetakse. Statistilises demagoogias ei ole midagi kuritegelikku, kuid ometi on sel oma eetiline mõõde – see ei tohiks muutuda äratuntavalt valelikuks. Praegu ei olnud sellisteks statistilisteks naljadeks lihtsalt õige aeg.

Aga ühes on rahandusministril siiski õigus: teenime muidugi, kes kuidas.