Laurie Andersoni plaadi «The Ugly One with the Jewels» pealkiri viitab perioodile, mil Anderson antropoloogist venda aidates Mehhikos indiaani hõimu juures elas. «Kalliskividega inetuks» kutsusid teda kohalikud: inetu oli ta nende meelest juba oma suure kasvu tõttu, ja kalliskivideks pidasid nad läätsesid, mida Anderson prillide asemel kandis.
Suhtlemiskatsed luhtuvad ka palju lihtsamatel põhjustel kui kultuurierinevused. Plaadi esimeses loos «The End of the World» on juttu luhtunud infovahetusest, mis toimub – või õigemini ei toimu – inimese ja jumala vahel: usklikud lähevad rannale jumalalt sõnumit saama – olgu või maailmalõpu näol –, kuid mitte midagi ei juhtu: päev, mis saabub, on nagu iga teine.
Võime asendada jumala mõiste mõne teise kõrgema jõu kirjeldusega, mille toimimise üle lihtsal inimesel kontroll puudub – erakondande rahastamise, ACTA, riikide tuleviku, turgude, Euroopa Stabiilsusmehhanismiga.
Sarnasus jääb ning camus’lik absurdikogemus, mis võrsub inimlikust ootusest aru saada ja sellele vastanduvast maailma – infot haldavate poliitikute – arusaamatust vaikimisest (või küsijate naeruvääristamisest), muutub seda poovamaks, mida enam kaugeneb inimesest võimalus aruteludes osaleda ja sellega kas või kaudselt toimuvat mõjutada.
Kogu Euroopas on olukord sama ebakindel, kuid mujal on tänu piisavale suhtlemisele sellist kägistavat absurdikogemust enamasti siiski vältida suudetud.
Miks just siin, miks just meie, on raske mõista. See, et Václav Havel kirjeldas absurdi kui kogemust, millele ei ole antud tähendust, ning Eugene Ionesco mainis absurdi sünnitajana sotsiaalset olukorda, kuhu me ei ole enam kaasatud, sunnib küsima, kas neil, kes on vähemalt poliitilise tegelikkuse kontekstis saanud maailma seletaja rolli, on seda rolli ka täitnud.
ACTAst alates, rahastamisskandaaliga jätkates ja stabiilsusmehhanismiga lõpetades tahavad kõik teada, mis saab edasi. Aga midagi ei juhtu, mõistlikku vastust ei tule (ka «ei tea» oleks mõistlik vastus).
ACTA vastased on endiselt veidrikud, hoolimata sellest, et see Euroopa Parlamendis tagasi lükati. Justiitsminister on endiselt ametis ning valitsuserakond eitab endiselt mis tahes musta rahastamist. Suhtumisest, et avalikkus on küündimatu ja rumal, on antropoloogid ammu loobutud, kuid koloniseerija ülalt-alla-positsioon on riigijuhtide puhul raske taanduma.
Camus’ järgi tekitab selline olukord pikapeale ükskõiksust tuleviku vastu. Mõned leiavad absurdile lahenduse mässust, mittemässaja jääb aga sinna, kus ta on, jätkuvalt «käed õieli kidakeelse taeva poole, millel ei ole tema jaoks sügavust» (Camus). Riigi seisukohalt ei ole kumbki neist edasiviiv lahendus.