Mina vastasin, et inimest ei tohi lihtsalt tänavale tõsta, see on seadusevastane. Samuti koputasin talle südametunnistusele. Tema vastas, et tal südametunnistus puudub ja katkestas kõne.
Kuna telefonivestlusest ei selgunud eaka abivajadus, vaid tegemist oli majaperemehe pahameelega, siis plaanisin koduvisiidi järgmisele päevale – olin pakilisemate juhtumitega hõivatud.
Teine kõne tuli umbes nelja paiku, kui majaperemees taas helistas, et tahaks vabaneda Noora Toomvälist. Telefonivestlusel omanikuga küsisin, mida ta minult konkreetselt ootab. Tema soovis, et eakas tema majast minema viidaks.
Selgitasin, et sotsiaalhoolekande osakonna töötajatel pole õigust kellegi korterisse siseneda vastu korterivaldaja tahtmist, saati siis veel kedagi tema kodunt vastu tahtmist minema viia, ainsa põhjusena asjaolu, et majaperemees kardab võimalikku põlengut. Küsisin, kuidas Toomväli on oma kohustusi majaperemehe ees täitnud, on tal üürivõlgnevus või on majaperemehel mingi muu oluline kaebus eaka kohta.
Selgus, et üürivõlgnevust pole. Samas toonitas Kreevs, et võtab ka ainult sümboolset üüri. Selgitasin, et kuna Toomvälja poolt on nendevahelised kokkulepped täidetud, on tal täielik õigus elada oma kodus ja kellelgi pole õigust teda sealt lihtsalt seetõttu kuhugi mujale paigutada, et ta on vana, isegi siis, kui ta tarvitab alkoholi ja suitsetab. Ka sellest vestlusest ei jõudnud minuni teavet, et eakas oleks hädas, vaid hädas oli majaomanik. Lubasin, et tõenäoliselt jõuan järgmisel päeval Noora Toomvälit vaatama.»