Jaak Aaviksoo FOTO: Peeter Langovits

Suvi hakkab üle harja jõudma – vili on lõikuse ootel ja pihlad kergelt punetavad. Suveõhtuseid mõtteid mõeldes tundub, et demokraatiaga on samad lood – tärkamine, jõuline kasv ja õitseaeg kipuvad justkui selja taha jääma.

Muidugi, Eestis me ju alles alustasime ja loodame, raskustele vaatamata, «täieliselt demokraatilist Eesti riiki» üles ehitada, laias ilmas käib aga demokraatia kui valitsemisvorm juba oma kolmandat aastatuhandet. Muidugi on ta vahepeal tundmatuseni muutunud – antiikset demokraatiat jagus vaid väljavalituile, reformatsioon lõi võimaluse inimõiguste mõistele, prantsuse revolutsioon laiendas väljavalitute ringi, Ühendriikide iseseisvumine lõi esmakordselt rohujuurest lähtuva demokraatia mudeli, üleeelmine sajand kaotas orjanduse ning eelmine tõi valimisõiguse naistele. Impeeriumid on lagunenud, diktaatorid langenud ja demokraatia loosung on püstitatud pea igas poliitilises dokumendis kui ideaal. Varsti on demokraatia üleüldine ja täieline!

Skeptikutele on seni öeldud: «Jah, ka demokraatia pole ideaalne, aga ta on siiski parim valitsemisvorm kõigist halbadest valikutest.» Üha enam näib aga, et selline selgitus ei veena ega rahulda. Tärkavad majandused on valinud pigem erinevaid «juhitava demokraatia» versioone, türanniast vabanenud riikidele käib demokraatia tihti üle jõu ja eri sorti lihtsaid valikuid pakkuvad fundamentalistid tunduvad usutavamad ning mis kõige olulisem – kasvab rahulolematus demokraatia tegeliku olukorraga demokraatlikes riikides endis. Demokraatia elujõud kipub justkui otsa saama!

Me ei ole rahul ja mitte ainult Eestis. Põhiseaduslikud ja seni demokraatlikeks peetud otsustuskogud ja organid kaotavad usaldust, kasvavad etteheited, et rahvaga ei arvestata. Demokraatlikud institutsioonid võõranduvad. «See ei ole demokraatlik,» on etteheide, mida kuuleme üha sagedamini. Lähemal uurimisel võib teha üldistuse – otsused, mis on vastuolus kellegi huvidega, tembeldatakse üha enam lihtsalt ebademokraatlikuks. Nii Kreekas, kui kavandatakse kärpemeetmeid, kui ka Eestis, kui otsustatakse näiteks Sisekaitseakadeemia asupaiga üle. Siit edasi – täieliselt demokraatlikud on vaid otsused, mis vastavad kõigi huvidele. See idealism on aga demokraatia surm, sest iga tegelik otsus on oma olemuselt kedagi diskrimineeriv.

Demokraatial on kolm endeemilist haigust, mis pikemas perspektiivis kipuvadki talle saatuslikuks saama. Esmalt tasalülitamine. Lähtudes ideaalist, et kõik on võimus võrdsed, peavad otsused võrdselt arvestama kõigi huviliste häälega. Sõltumata kõigest, ka faktidest ja argumentidest. Selles mõttes on teadus kõige ebademokraatlikum institutsioon – relatiivsusteooria kehtivust ei saa hääletada ega kohtusse kaevata ning üks tark on teaduses alati etem kui miljon lolli. Ideaalne demokraatia liigub aga vääramatult suurema osaluse ja kaasamise suunas – kuni korrutustabeli hääletamiseni välja.

Teiseks sallivuse apologeetika. Muidugi, erinevused on loomulikud ja vajalikud ning demokraatia on olnud edukas paljuski just mitmekesisuse toetamise ja kõigile võimaluste andmisega. Aga selleks et olemas olla – inimesena, riigina, rahvana – on vaja eristuda ja vastandudagi. Sallimine on hea, aga sallimatus on sama vajalik kui immuunsüsteem, mis hoiab igast organismist haigused ja võõrkehad eemal.

Kolmandaks otsustamatus. Teame, et demokraatias kipuvad populaarsemad olema poliitikud, kes end otsustamisest targasti eemal hoiavad või siis populistlikult nö rahva poole asuvad. Otsustajate populaarsus sünnib pigem reaktsioonina demokraatlike institutsioonide suutmatusele otsuseni jõuda ja siis juba pigem kõva käe ihaluse ajel, mil alati diktatuuri maik küljes.

Tore oleks, kui kõik see poleks tõsi. Ometi tundub näiteks tänase Euroopa rahandus-majanduskriisi arengut jälgides, et oleme palju kehvemas seisus kui tahaksime ja seda eelkõige seetõttu, et kehtiv demokraatlik võimukorraldus enam ei toimi. Tasalülitamine ja poliitkorrektsus ei luba argumenteeritult asju ei õigete nimedega nimetada, rääkimata otsuste delegeerimisest neile, kel tegelik suutlikkus ja kompetents põhjendatud otsuseid langetada. Sallime asju ja praktikaid, mida me sallima ei peaks, olgu siis laene võttes või laene andes, 13.-14. kuupalgast rääkimata. Ja lõpuks suutmatus otsustada, mille tulemusena kriis ise muutub pidevaks ja olemuslikuks. Tulemusena näeme, kuidas meie tähtsus maailmas ja isegi lähiregioonis pöördumatult kahaneb.

Eelnevast võiks teha järelduse, justkui kutsuksin üles demokraatiat hülgama. Ei ole nii! Aga demokraatia elujõu tagamiseks vajame palju enam ja palju tõsisemat arutelu selle üle, kuidas võimu õiglaselt ja tõhusamalt korraldada kui lihtne õhkamine «tõelise demokraatia» järele ja olemasoleva lauskriitika. Vajame ka arusaamist, kus on demokraatia piirid, mille ületamisest algab allkäik. Muidu võib tõesti juhtuda nii nagu Vikerraadiost kuuldud loos kartis üks eakas Hispaania mees: «Kas tõesti vajame sõda, et asju jälle mõistlikumalt korraldama hakata!». Vaid veidi leebemalt kõlab hiljutisel julgeolekukonverentsil kuluaarides kõlanud kurtmine: «Ei ole Euroopas enam niisuguseid riigimehi nagu Napoleon!»

Jaak Aaviksoo essee ilmub Postimehe arvamusportaali suvekolumnide sarjas, mille raames saavad augustikuus arvamusportaalis oma mõtteid vabalt valitud teemal vahendada erinevate erakondade esindajad, kellele toimetus on vastava ettepaneku teinud.