/nginx/o/2008/04/01/29909t1h7e49.jpg)
Paljud keeled – kaasa arvatud eesti keel – eristavad mõisteid õigus ja õiglus. Oht neid segi ajada või koguni sünonüümideks moonutada, hoiatavad juristid, on suur. See käib eriti meie keele kohta, kus need kaks eri tähendusega sõna on ühest õige-tüvest moodustatud. Eestlased peavad nende kasutamisel olema hoolsad.
Kahtlemata peame. Tõsi, keel ise aitab meid vahetegemisel. Sõnaraamatud tunnevad õiglustunnet, aga mitte õigustunnet. Me saame õiguse külge liita sõnu -riik, -kord, -norm, -süsteem, -mõistmine, -kaitse, -tühine, -nõuanne, -teadus, ja sünnivad uued terminid.
Kui õiglusega samamoodi toimida, osutuks tulemus ebamääraseks või mõttetuks. Teisalt teame, et eirata, riivata, solvata on võimalik ikka vaid enamuse või vähemuse õiglustunnet. Ja endastmõistetavalt räägime sotsiaalsest või ka jumalikust õiglusest, igatsusest õigluse järele, õigluse jaluleseadmisest.
Õpetatud juristide hoiatus ei ole tuulest võetud. Pealegi tabavad nad märki. Sest tõesti, viljakaks saab dialoog ühiskonnaga kujuneda tingimusel, et inimesed aduvad nende kahe mõiste semantilist erinevust. Juristid – niisiis ka kõigi astmete kohtud – tegelevad õigusega, mida sätestavad kehtivad seadused, paragrahvid, lõigud. Kogu demokraatliku maailma jurisprudents ja jurisdiktsioon lähtuvad oma otsustes ning lahendites õigusest, mille on seadusandja vastavate aktidega kehtestanud või heaks kiitnud.
Nõnda on lugu. Õiguse formaaljuriidiline rakendamine võib vahel anda õõvastavaid tulemusi (meenuvad mitmed kohtujuhtumid USAst). Jah, paraku, nõustuvad kohtumõistjad. Kuid küsivad vastu: kas üldsus eelistaks alternatiivina õiguslikku korratust või meelevaldsust?
Tsunfti seisukoht on arusaadav. Juriidiline termin on õigus. Õiglusega on keerulisem. Loomulikult annab juriidilises mõttes sedagi defineerida, kuid nähtavasti toob tolle mõiste täpsem määratlemine kaasa komplikatsioone, sest sellest sageli hoidutakse.
Avalikkus mõistab kogu värki teisiti. Õigus õiguseks, aga kui lahendused jäävad puhtjuriidilisteks, läheb paljudel nendega soostumine pahatihti raskeks. Niisiis, me vajame õiguse kõrvale õiglust. Ühiskonnas köeb ootus, et kohtud kuni riigikohtuni välja arvestaksid otsuste kujundamisel ning langetamisel ka sääraste mõistetega nagu rahva õiglustunne, üldsuse huvi, õiguslik vastutus.
Lisaks teab avalikkus, et inimeste tehtud seadused ei ole täiuslikud. Teab, et vältimatutest vajakajäämistest aitab meid üle teksti tõlgendamine, mis eeldab, et seadus koosneb kirjatähest ja vaimust ehk normist ja printsiibist.
Iseäranis puudutab too kahepoolsus põhiseadust. 1992. aastal nappis aega. Et taastatud vabariigiga edasi minna, vajasime kiiresti uut põhiseadust. Olin toona ja olen täna seda meelt, et Eesti riik sai endale hea alusdokumendi. Siiski ei tohi me silmi sulgeda sinna lupsanud paljude halvasti kaalutletud või puudulike sõnastuste ees.
Mõned iseloomulikud näiteid. Paragrahv 8: «Igal lapsel, kelle vanematest üks on Eesti kodanik, on õigus Eesti kodakondsusele sünnilt.» Formaallingvistiline analüüs keelaks sünnijärgse kodakondsuse lastele, kelle vanematest kaks on Eesti kodanikud. Ometi pole meil karta, et kui keegi viiks asja riigikohtusse, ei võidaks seal kaine mõistus.
Paragrahv 79: «Riigikogu esitab valimiskogule presidendikandidaadiks kaks Riigikogus enim hääli saanud kandidaati.» 2001. aastal anti riigikogu esimeses voorus Peeter Kreitzbergile 40 ja Andres Tarandile 38 häält, teises voorus Peeter Tulvistele 35 häält. Edasi läksid Kreitzberg ja Tulviste, sest põhiseadust tõlgendati vastavalt selle mõttele saata valimiskokku kolmanda vooru kandidaadid.
Presidendi valimiskogu komplekteerimise reeglistik sellessamas 79. paragrahvis tunnistab, kui läbimõtlematult on põhiseaduses kohati suhtutud normi sätestamisse. Asja ees, teist taga vilistatakse meie valimiste nurgakiviks olevatele põhimõtetele: proportsionaalsusele, ühetaolisusele, otsesusele.
Paragrahv 156: kohaliku omavalitsuse volikogu valimiskord kopeerib riigikogu vastavat regulatsiooni, kuid unustab ilmse näpuveana fraasi «proportsionaalsuse põhimõtte alusel».
Näiteid põhiseaduse hooletusvigadest, vasturääkivustest või ebamäärasustest võiks rohkemtuua. Ent peatugem pigem kurikuulsa paragrahv 75 juures, mis ütleb, et «Riigikogu liikme tasu /…/ tohib muuta Riigikogu järgmise koosseisu kohta.»
Põhimõttelisi tõlgendusi oli siin kaks. Esiteks: riigikogul on mis tahes tegelemine ametis oleva koosseisu liikmetasuga keelatud. Teiseks: riigikogu ei tohi oma liikmetasu suurendada, kuid võib seda – näiteks olukorras, kus kogu riiki on tabanud sügav majandussurutis – külmutada või vähendada.
Riigikohus tunnistas õigeks esimese. Otsus ei olnud ühehäälne, küll aga lõplik ja edasist käsitlemist välistav. Tõsi, nimetati mõned eriolukorrad, kus riigikogu võib oma liikmetasu muuta. Ühiskonna toimimist halvav majanduslangus nende hulka ei kuulu.
Nõustun: nagu riigikohus ütles, nõnda sündigu. Siiski ei kadunud minul ja arvatavasti paljudel teistel kripeldus. Riigikogul on keelatud tegeleda oma rahaasjadega. Osav trikitamine on sissetulekute hulgast välja arvanud riigikogulaste lisatasud. Nõnda ka kuluhüvitised, mis on eufemistlikust nimetusest hoolimata sisuliselt palgalisa. Selle maksmise põhimõtteid ja suurust on korduvalt muudetud.
Veel kummalisem on lugu paragrahviga 63. Seal seisab: «Riigikogu liige ei tohi olla üheski muus riigiametis.» Sätestus on nii ühemõtteline, et välistab interpreteerimise vajaduse. Kohakaaslus ja tasu saamine ükskõik missuguses riigiametis (peale töötamise seadusandlikus kogus) on keelatud. Aga tegelikkuses? Õiguskantsler õiguskantsleri järel on juhtinud tähelepanu, et riigikogu liikmete osalemine kas või ainult riigiettevõtete nõukogude töös ei ole põhiseadusega kooskõlas. Ometi istutakse nendes süüdimatult edasi.
Alustasin õiguse ja õiglusega. Nendega lõpetangi. Kohtulahendid läänemaailmas, niisiis ka meil, lähtuvad järjest enam õiguse prioriteedist. Õiglus taandub tagaplaanile.
Mööngem, et õigusriigis on see omamoodi paratamatus. Ent mööngem ohtugi, mida kätkeb õiguse ja õigluse süvenev konflikt ühiskonnas. Olukord, kus juriidiline korrektsus triumfeerib inimeste õiglustunde üle, tõukab meid vihma käest räästa alla.