Emakeele riigieksami kirjutajad. FOTO: Ove Maidla / Postimees

Praegu on päevakorral küsimus eesti keele õpetuse mahu vähendamisest koolides. Seda vajadust dikteerivat asjaolu, et vabanenud tundide arvel saaks õpetada noortele tänapäeva elus hästi orienteerumiseks ja toimetulekuks vajalikke distsipliine, anda teadmisi ja oskusi.



Huvitav oleks enne järele uurida, kas ka maailma teistes riikides jäetakse keel õpetamata, et selle arvel anda palju vajalikumaid, nüüdisaegsemaid, praktilises elus toimivamaid teadmisi? See tähendab, kas tõesti valitseb maailmas tendents, et puuduliku keeleoskusega on võimalik hoopis sügavamalt, efektiivsemalt ja kasulikumalt mõtlema õppida, palju igasuguseid kasulikke teadmisi omandada ja praktikas rakendada? Kas tõesti mõni riik jätab oma lapsed poolkeelseteks?



Küsimus keeleõpetusest on kaugelt sügavam kui pealtnäha paistab. Igasugune mõtlemine baseerub keelel. Mida täiuslikumalt noor inimene keelt valdab, seda kvaliteetsem on tema mõtlemine. Shaw «Pygmalioni» näitel - andke mulle keel ja ma vallutan maailma. Pooliku keeletundmise ja pooliku mõtlemisvõime baasilt ei saa õieti midagi õpetada ega õppida. Rääkimata sellest, et anname keele arvelt palju väga kõrgkvaliteetseid teadmisi. See lihtsalt ei ole võimalik. Koolinoored, kes jäävad hätta eneseväljendusega nii sõnas kui kirjas, pole ilmselgelt sellist mõtlemisvõimet omandanud, mis võimaldaks praeguse reformiga planeeritavat suurejoonelist lendu nüüdisaegsete ja keelest vajalikumate distsipliinide kõrgustele.



Küsimus ei ole üldse selles, mis keeles koolis õpetatakse, mis keel see on, mis selgeks õpetataks, mis keeles viiakse mõtlemisvõime täiuseni. Igas arenenud riigis tehakse seda riigikeeles või rahvuskeeles. Selles plaanis ei ole suuri ja väikseid keeli. Keelte rohkus, mida kõrgkvaliteetselt õpetatakse, loob uue kvaliteedi, sest keelte siseloogika on erinev, mis loob erinevaid mõtlemiskvaliteete, mis kokkuvõttes rikastab inimkonna mõttemaailma. Ühe sügavuti omandatud keele baasilt on kerge teisi keeli omandada, tajudes võrdluses keelte erinevat siseloogikat. Ühe sügavuti omandatud keele baasilt on kerge mis tahes distsipliine omandada. Kui seda üht omandatud keelt pole, on inimene nagu invaliid. On väga sügav eksitus, et sellisele inimesele saab palju ja efektiivselt vajalikke asju õpetada.



Küsimus eesti keele õpetamisel ei ole üleüldse selles, et Eesti on ainus koht maailmas, kus selles keeles mõeldakse, elatakse, õpitakse. Küsimus ei ole ka selles, et põhiseaduses on räägitud eesti keele kaitsest. Küsimus on selles, et igas endast lugupidavas riigis õpetatakse üks keel oma kasvavale põlvkonnale võimalikult kõrgel tasemel selgeks, sest soovitakse saada mõtlemisvõimelist ja võimekat uut põlvkonda.



Eesti loodab leiutada Nokiat. Aga pooliku, väljaarenemata keeleoskuse ja mõtlemisvõimega inimesed ei leiuta midagi. Keel on mõtlemiseks ja mille iganes õppimiseks niisamuti vajalik nagu matemaatika. Seejuures matemaatika viib mõtlemisvõime uuele tasandile. Keeleõpetus ja matemaatika on hariduse alused. Need loovad kõrge stardiplatvormi, millelt võetakse uued kõrgused juba mängeldes. Ja mis koolis oluline - rõõmuga, tundega, et suudan vallutada.



Keeleõpetusele ja matemaatikale lisaksin hariduse alusena eetika.