Marko Mägi «Maitsestatud kanad» Ji 2012, 76 lk

FOTO: Repro

Marko Mägi ja Peeter Sauter. Mõlemad nii kirjanduses kui igasugustel muudel aladel juba kaua tuntud inimesed, kuid mõlema puhul on meil sedakorda tegu debüütluulekoguga.

Marko Mägi

FOTO: SCANPIX

Peeter Sauter

FOTO: SCANPIX

Sauter tuntud ja tunnustatud romaani- ja novellikirjanik, 90ndate üks tähtsamaid ja iseloomulikumaid autoreid, kes – nagu ta ühes luuletuses ütleb –: «mina luuletan / kui enam ei viitsi kirjutada».

Marko Mägi – ajakirjanik, elukunstnik ja kultuslik (under­ground)poeet, kelle peaaegu kogu luuletajatee jooksul kogunenud looming, selle essents, nüüd kaante vahel on. Mägi kogu ei ole paks, kuid seda eredamalt helendab sellesse kirjutatud sõna jõud ning nende sõnade taga peituv tarkus. See on sedalaadi tarkus, mida mõned võivad pidada lolluseks. Kuid nagu ütles apostel Paulus: maailma tarkus on Jumala jaoks lollus.

«Ma traalisin kala, kui see oli keelatud, kas praadisid kala, kui see oli keelatud,» kirjutab Mägi luuletuses «Peipsi järv». Luuletus, mis mängib justkui võttega, kus üks inimene näiteks kuuleb teist valesti. Selline asi võib ajada ühe suhtluses osaleda sooviva osapoole närvi ning ta võib süüdistada teist näiteks lolluses.

Või ühes teises luuletuses küsib Mägi: «Kumba / te ­eelistate – kas Loomingut ja Vikerkaart või Joomingut ja Pillerkaart» (lk 40). Taas väga oluline ja filosoofiline eluvalik, mille Mägi sõnadesse paneb ning selle tarkuse-rumaluse dialektikat osavasti demonstreerib.

Paljud olulised asjad saavad sõnadesse pandud ja palju jääb ka panemata. Ütlemata jätta, vaikida ja tühja ruumi otsida on aga luuletaja puhul sama oluline nagu õigeid sõnugi leida. Liikuda mõtte ja mõttetuse vahel, või siis olemise vahel, vahekohtades – seal, kus varem sõnu polnud. Sõber küsis: «Kas su luuletused on ikka mõtestatud?

Vastasin: ja-jah, vist ikka on mõtestatud.» Sõber kostis: «Ja-jah, mõtestatud luuletused on nagu maitsestatud kanad.» Luule puhul räägitakse nii mõnigi kord maitsest, meeltehõllandusest kuskil seal ja seal, proustilikest Madeleine küpsisest teetassis jne – võib-olla peaks ka Mägi luuletuste puhul püüdma maitse­omadustest rääkida. Kas see on maitsekas luule?

Seda, et Marko Mägi oma luuletustes mingit olulist elusoont tabab, näitab seegi, et juba mõnda aega on kogu olnud enimmüüdud luuleraamat kodumaistes raamatupoodides. Mägi on praegu hõivanud positsiooni, mis traditsiooniliselt on kuulunud kas Doris Karevale või Kristiina Ehinile.

Lihtsuse ja keerulise vahekord on Peeter Sauteri debüütkogus üheks ikka ja jälle ette tulevaks teemaks. Tundub, et Sauter püüab hoiduda lihtsa poole. «Su lihtsus on mulle keeruline, kas sa ei tahaks olla lihtsam, aga sa ei taha, mis seal ikka, keeldu pealegi lihtsusest, ma keeldun keerulisusest.»

Sauter on intervjuudes maininud, et ta pole ennast kunagi eriti targaks pidanud, näiteks võrreldes klassivend Rein Rauaga, ning on püüdnud leida võimaluse teha rumala inimese kirjandust. «Enamuse asjade kohta oskan öelda, et ei tea,» kirjutab ta luuletuses.

Kui keegi juba ütleb ette ära, et ta on lihtne või et ta on rumal, siis tekitab see minus lugejana alguses tõrget, kuna võib tunduda mingitpidi populistlik. Et siis milleks nagu ... rumal?, mõtlen. Sauteri lihtsusel ja selle otsingul ning tema «ei tea’l» (kas see tähendab rumalust?) on aga kindlasti olemas hea luule tunnused. Ta räägib ju tähtsatest asjadest, kuid nagu Mägi puhulgi mainisin, teeb ta seda n-ö olemise vahel, olemise vahekohtades, tabades nende mitte-kohtade helistikke: inimestevahelised suhted ja nende mõrad, joomine, igavus, kirjutamine, sitt.

Sõnad saavad tähtsaks, ruumid (vaikus) nende vahel saavad tähtsaks, rütmid hakkavad mängima, keel saab häälestatud, pingestatud – siit ka luuletaja. Sauteri lihtsuses on peidus paljusus, selline lihtsuse paljusus või selle paljususe mustriline rütm. Elutunnetuselt on nad Marko Mägiga väga sarnased luuletajad. Ehk võiks Sauteri read «Sõnu tehes tehakse halbu sõnu, aga häid sõnu tehakse tegemata, tehakse kerge käega ja poolkogemata ja kerge südamega» rääkida kuidagi nende mõlema eest.

Luuleraamat

Marko Mägi
«Maitsestatud kanad»
Ji 2012, 76 lk

Peeter Sauter
«Damoklese mõõk ja leivanuga»
Ji 2012, 122 lk