Ahto Lobjakas.

FOTO: MIHKEL MARIPUU/PM/SCANPIX BALTICS

Kolumnist Ahto Lobjakas kirjutab, et välispoliitikas on eristatav arvamuste lahknemine presidendi ja välisministri vahel.

Ootamatut lisa on saanud Eestis sfäärid, mida iseloomustab arvamuste paljusus.

Välispoliitika on tavakohaselt olnud midagi, mida lennartmerilikult on Eestil olnud üks korraga. Ometi on üha selgemalt eristatav kui mitte pluralism, siis vähemalt arvamuste lahknemine kõige kõrgemal tasemel – presidendi ja välisministri vahel.

Näiteid võib leida ridamisi. Möödunud aastal oli Eestis visiidil dalai-laama, kellega Ilves eraviisiliselt kohtus (ärritades tuntavalt Hiina valitsust), Paet aga mitte. Sügisel kohtus Paet omakorda Ukraina välisministriga, Ilves aga mitte, osutades opositsiooniliider Julia Tõmošenko vangistamisele.

Eelmisel nädalal teatas Ilves, et ei lähe Jaltasse Ukraina ja Kesk- ning Ida-Euroopa riikide tippkohtumisele. Paet samas märkis rõhutatult, et «jutt poliitilisest boikotist Ukraina suhtes on ennatlik». Sama muster kordus pärast Ilvese osalust Pussy Rioti toetuskontserdil, mille kommentaariks Paet nentis, et Eesti huvides on head suhted Venemaaga, millele «kontserdil osalemisel pole mõju».

Siit koorub intellektuaalselt huvitav vastasseis pragmatismi ja põhimõtete vahel välispoliitikas, mis peegeldab laiemat Euroopa Liidus toimuvat debatti. Euroopas on viimastel aastatel peale jäänud pragmaatikud – need, kelle jaoks on dialoogikanalid tähtsamad printsipiaalsetest seisukohavõttudest.

Põimuvad siin realism ja humanism. Ühelt poolt pole EL võimeline dikteerima oma tahet ühelegi valitsusele, teiselt poolt on inimelu (ja kannatuste leevendamine) ühenduse ülim väärtus üldse.

Ses mõttes andis Balti presidentidele euroopalikkuses silmad ette Dalia Grybauskaité, kes otsustas (küll toimumata jäänud) Jalta tippkohtumisele sõita tingimusel, et kohtub ka Tõmošenkoga.

Tasub märkida, et Eesti jääb juba aastaid ELis välispoliitiliselt aktiivsuselt selgelt Leedule alla. Ilvese ja Paeti vastasseis tuleneb osaliselt hägustest kompetentsipiiridest.

Meri oli välisministritest üle, Rüütlit teema ei huvitanud, praegune president ja välisminister on tasemelt võrreldavad. Vahe (ja pingete allikas) on selles, et Paetil on ministeeriumi näol poliitika tegemiseks aparaat, Ilvesel mitte.

Presidendi jaoks kompenseerib samas viimast lähedane kontakt välisministeeriumi domineeriva nn EÜSi leeriga, mis Paetil mitte-EÜS-lasena puudub. Viimane asjaolu tekitab muu hulgas hõõrumisi saadikute nimetamisel.

Paeti positsioone nõrgendab ametkondlik kahtlus, et ta näeb praegust ametit hüppelauana poliitilises karjääris. Seda teooriat kinnitab välisministeeriumi pidev jurisdiktsioonileke, mille raames välisminister pealtnäha rahulikult jälgib oma võimupiiride kahanemist.

Kontroll julgeolekupoliitika ja selle planeerimise üle on nihkumas kaitseministeeriumisse, ELi-poliitika käib ammu riigikantselei kaudu ning suhteid Saksamaa ja Brüsseliga korraldab peaminister isiklikult, samas kui välisministeeriumi eelarve pidevalt kahaneb.

Oma matti võtab nüüd üha enam president. Ukraina-poliitikast tähendusväärsem on tema roll siiski olnud suhetes Venemaaga. Meenutada võib impulsiivset reisi Hantõ-Mansiiskisse, Rüütli traditsiooni rikkunud 2010. aasta osalust Moskva II maailmasõja võidupidustustel ja avaldusi meedias.

Omaette probleem on tekkinud suhtes Soomega, kelle juhtidega Merile järgnenud riigipead on rääkinud indoeuroopa keeli. Kui Rüütel oli põhjamaade suhtes neutraalne, siis Ilves – kes on ise Soomes üsna populaarne – ei suuda varjata soovi Soomet paika panna, Halonenist ajaloo ja ajakirjanduseni.

On kaks loogilist võimalust: taastada ühtsus Eesti ülemistes kihtides või julgustada vaba arvamusevahetust igal tasandil. Eelistatav Euroopa praeguses seisus oleks kahtlemata viimane.