/nginx/o/2021/04/19/13736576t1h7e47.jpg)
/nginx/o/2008/12/04/101058t1hb0db.jpg)
Hiljuti tekitas maailma meedias suuri laineid Paavst Benedictus XVI otsus tühistada nelja piiskopi ekskommunikatsiooni, kellest üks oli hiljuti pannud kahtluse alla holokausti toimumise. Skandaal kasvas nii suureks, et mõned Euroopa tipp-poliitikud pidasid vajalikuks paavsti noomida ja talle kiriku juhtimise õppetunde anda.
Kõik see jättis mulje, nagu oleks katoliku kirik oma rüppe vastu võtnud terve antisemiitide ja neonatside seltskonna ja lõplikult pöördunud fundamentalismi poole. Eesti katoliku kiriku piiskopina sooviksin ma toimunut seletada.
1970. aastate alguses keeldus prantsuse katoliku piiskop Marcel Lefebvre tunnistamast katoliku kiriku Vatikani II Kirikukogu otsused. Tema protest kiriku autoriteedi vastu muutus nii teravaks, et tollaegne paavst Paulus VI pani ta 1976. aastal teenistuskeelu alla koos kõikide nende preestritega, kes temaga olid ühinenud ja moodustanud Püha Pius X vennaskonna.
Lefebvre jätkas oma tegevust ja 1988. aastal pühitses ilma paavsti loata ametisse neli piiskoppi. Katoliku kiriku reeglite järgi tähendab selline tegu automaatset ekskommunikatsiooni ehk eraldamist kiriku osadusest. Püha Pius X vennaskond jätkas oma elu ja tegevust katoliku kiriku kõrval, tunnistades küll Rooma paavsti, kuid ilma temale ja katoliku kiriku piiskoppidele allumata.
Kahjuks, nagu näitab kristluse ajalugu, on palju kergem lahku minna kui kokku viia ning lihtsam hukka mõista kui lepitada. Ja olgem ausad – see ei ole ainult kristlaste, vaid terve inimkonna probleem. Kui teistsugune oleks olnud ajalugu, kui meie juhid – muu hulgas kirikujuhid – oleksid alati leidnud julgust õigel ajal lepitust otsida.
Seetõttu otsustas Benedictus XVI, kelle jaoks ühtsus ja lepitus kristlaste vahel on alati olnud prioriteet, anda märku oma soovist lahendada Püha Pius X vennaskonna haletsusväärset olukorda ja tühistas vennaskonna piiskoppide ekskommunikatsiooni.
See ei tähenda, et Püha Pius X vennaskond on uuesti osaduses katoliku kirikuga. Paavst Benedictus XVI kinnitas 28. jaanuaril, et see ei ole nii, järelikult ei saa vennaskonna piiskopid ja preestrid täita oma ametit katoliku kirikus. Aga selleks on lootust ja lepitamise protsess on alanud.
Paraku, ootamatult ja samaaegselt paavsti otsusega esitas Püha Pius X vennaskonna piiskop Williamson enda nimel šokeerivaid seisukohti, eitades natslike koonduslaagrite ohvrite arvu suurust. Ei saa ennast pidada Kristuse jüngriks see, kes eitab ligimese – kõnealusel juhul juudi rahva – kannatusi, sest ligimesearmastus eeldab ligimese kannatuste tunnistamist.
Kas need seisukohad on tõesti tema isiklik arvamus, on veel vara öelda, aga Püha Tool nõudis temalt avalikku vabandamist ja öeldu tagasivõtmist, et lepitamise teel saaks edasi minna.
Kiriku seisukoht on väga selge: «Olles teadlik ühisest pärandist juutidega ja mõistes hukka ükskõik kelle vastu sihitud tagakiusamised, kahetseb kirik – mitte poliitilistel põhjustel, vaid evangeeliumist tuleneva usulise armastuse sunnil – antisemitismist tingitud vihkamist, tagakiusamisi ja meeleavaldusi, ükskõik millal ja ükskõik kelle poolt need on juute tabanud» (Vatikani II Kirikukogu, Nostra Aetate, 1965). Samuti on selge Püha Pius X vennaskonna ülema avaldus (ajakiri Famille Chrétienne, 31.01.2009), mis taunib igasugust antisemitismi või negatsionismi.
Nii maailm kui kirik vajavad inimesi, kes julgeksid otsida nii lepitust kui tõtt. Lepitamine ei tähenda loobumist tõest ja tõe tunnistamine ei võta võimalust lepitada. Me ei tohi uskuda, et see, kes tunnistab tõde, muutub sallimatuks ja ei otsi enam lepitamist. Ühesõnaga, ei tohi karta otsida tõde, kui me otsime rahu. See on see, mida Benedictus XVI tahab praegu oma tegudega tõestada.