Эдгар Сависаар.

FOTO: Mihkel Maripuu.

Praegust valitsust juhib silmatorkav soov panna omavalitsused Toompeaga samasse seisu. Seni uppus peaminister Andrus Ansipi valitsus uhkes üksinduses, omavalitsused, vähemalt osa neist, püsisid aga veel pinnal. Pärast jõhkraid eelarvekärpeid satub ka kolmandik omavalitsustest pankrotieelsesse seisu.


Ansipile ei meeldi, et reitinguagentuur Moody’s alandas Eesti riigi reitingut, aga säilitas Tallinna oma endisel tasemel, mis kahtlemata on hoidnud ka pealinna laenuvõimalusi riigi omast paremana. Pärast riigi eelarvekärpeid on aga ka Tallinn tõenäoliselt sunnitud tegema negatiivse lisaeelarve ja ka meie krediidireitingut tõenäoliselt alandatakse. Kas keegi saab tõesti sellest mao peale rasva?



Ansip süüdistab omavalitsusi ja eriti Tallinna linna laenamises. Seejuures vaikib ta, et suurimad laenud on võtnud ikkagi riigi sihtasutus Riigi Kinnisvara AS. Valitsussektori võetavad laenud tervikuna ületavad Tallinna laene. Kusjuures riigi sihtasutuste ja äriühingute laenudele ei kehtestatud isegi praegu mingeid limiite ega muid piiranguid.



Näib, et sügiseks soovitakse viia omavalitsused sihilikult seisu, kus enamik neist ei suudaks enam tagada linna- ja vallarahvale elementaarseid teenuseid ja satuksid sellega inimeste pahameele alla. Bussid enam ei liigu, koolid, post- ja pangakontorid ning apteegid pannakse kinni, vallad tühjenevad inimestest. Sügisel karistab valdade ja linnade rahvas selle kõige eest omavalitsusi, kuigi võimatuks muudab omavalitsuste efektiivse toimimise Toompea seltskond.



Eelarvekärped viitavad sellele, et kurss on võetud oma Eesti riigi nõrgestamisele. Ansip tegutseb meie suhtes mitte kui Eesti Vabariigi Valitsus, vaid kui okupatsioonivõim võõral maal. Meile öeldakse, et kõik peavad kannatama ja kriisi üle elama solidaarselt. Praegused eelarvekärped ei näita aga solidaarsust. Vastutama ja maksma tahetakse panna hoopiski vähemkindlustatud rahvakihid ja omavalitsused. Aga miks meie peaksime kandma kaasvastutust? Ega meie õhutanud laenubuumi, meie ei tõstnud järsult aktsiise, meie ei mänginud eelarvega.



See majandusteooria, mis ütleb, et «kulutame vähem ja kõik läheb jälle hästi», pole ennast kunagi tõestanud. See lahendus, mida pakuvad Reformierakond, IRL ja sotsiaaldemokraadid, on vale lahendus. Pakutavad eelarvekärped lõhuvad sotsiaal-set turvavõrgustikku ühiskonnas, kuigi inimesed vajavad just praegu rohkem abi kui muidu.


Esitatud kärpekava viitab veel kord sellele, et valitsus ei soovigi päästa Eesti inimesi, vaid võitleb ainult oma lausliberaalse maailmavaate õigustamise nimel. Tegeletakse majandusteoreetilise targutamisega, mitte aga tegelikkusega.



Eesti elu küsimus ei ole aga majandusteoorias, vaid majandustegelikkuses, millega valitsus toime ei tule. Inimesele pole tähtis Milton Friedmani teooriate ideoloogiline puhtus, vaid hoopis teised asjad – hinnad ja palgad, kodud ja töökohad. Püüdes juhtida tähelepanu kõrvale tõsiasjast, et ta ei suuda majanduselu korraldamisega toime tulla, teeb valitsus mida iganes, et võimust kinni hoida.



Valitsuse häda ongi selles, et tegeletakse vaid eelarveprobleemidega, aga kuidagi ei taheta jõuda majanduskriisi lahendusteni. Lühikese ajaga suurel osal Eesti ettevõtlusest hävida lasknud valitsus oskab veel vaid käsi laiutada. Vaja oleks aga radikaal-seid samme.



Näiteks alandaksin ma kõigepealt oluliselt elektri hinda, mis baseerub kodumaisel maavaral ja on valitsuse poolt muudetav. See võimaldaks ettevõtluskeskkonda parandada ning viiks alla ka tarbijate kulusid. Milleks nuumata Eesti Energiat, kelle sissetulek on võrreldamatu Tallinna veefirmaga, mille kasumi eest sotsid meid nuhtlevad. Kui riik ei langeta elektri hinda, siis tuleb tõesti devalveerimine, mis langetab kõik hinnad.



On üldteada, et devalveerimisest kaotavad kõige rohkem pangad. Küllap devalveerimise hirmus neid nüüd turgutataksegi kõrgete intressidega. Valitsus aga vaatab seda vaikides pealt ning pani nüüd veel ka kõik eakad inimesed oma pisku pensioniraha kättesaamise eest pankadele sundandamit maksma. Valitsus ise maksis selle eest vaid sotsiaalministriga.



Nagu ikka kriisi ajal, on alanud varade ümberjagamine. Aasta pärast oleme seisus, kus põhiosa kinnisvarast on läinud pankadele. Mis saab aga pankadest enestest, mis peaksid ju toimima majanduse vereringena? Paljudes maades lähevad pangad või nende enamusosalused riigi kätte. See on küsimus, millega peaks praegu tegelema ka Eesti valitsus, kui ta vaataks majandust mitte ainult ühe aasta perspektiivis, vaid püüaks näha kümme aastat ette.



Riik ei pea praegu oma vara poole hinnaga müüki panema, vaid juurde muretsema, eriti kui odavalt saab ja see rahvale kasuks tuleb. Mõni aasta tagasi maksis vana nimega Hansapank seitse-kaheksa miljardit eurot, nüüd võiks selle hind olla üks-kaks miljardit. Alustama peaks riigi või linna enamusosalusega uue kommertspanga loomisest, millest saaks seeme majanduse elujõu taastamisele.



Seejuures mina ei nuhtleks inimesi, kes tahtsid oma elujärge parandada ja võtsid selleks majandusbuumi ajal laenu. Ei saa öelda, et rumal inimene, võttis laenu, nüüd vastutagu. Seesama rumal inimene kõlbab valimiste ajal ju väga hästi ka Ansipi, Laari ja Padari parteidele hääli andma.



Vastutama peavad need kolm parteid, kes meid sellesse seisu viisid ja nüüd surutises hoiavad. Asi ei ole ainult liidrites, muidu võiks ju väga lihtsalt vahetada Ansipi Paetiga, Laari Partsiga ja Padari Pihliga. Kõik nad on oma parempoolsete dogmade vangid. Mul ei ole aga mingit lootust, et need parteid suudaksid ellu viia teistsugust poliitikat kui seni.