Tervise Arengu Instituudi direktor Maris Jesse käsitleb ettekandes muutusi Eesti rahva tervises viimasel kümnendil.

FOTO: SCANPIX

Haigekassa endine juht Maris Jesse kirjutab, et ravi-eelarve ohverdamine riigieelarve tasakaalu üldiseks hüvanguks on rumal.

Kui mõistlikuks peaks keegi järgmist lugu: tuletõrjedepoo on suurte vihmade ajal varunud mitme aasta jagu vett, et kuivaperioodil, mil ka tuleoht suurem, oleks seda võtta. Kuiv aeg saabub ja väljakutsete arv kasvab. Aga depoosse tuleb korraldus võtta tuletõrjeautode paakidesse vett vaid nii palju, kui palju kaevu juurde tuleb. Ja sõidetaksegi tuld kustutama poolikute paakidega. Sest muidu läheks riigi üldine veetasakaal paigast ära. Samal ajal sillerdab linna keskväljakul purskkaev ning äärelinnas on tagaaedade basseinidest kuulda laste kilkeid. Ei tundu ju arukana, ega?

Paraku tuleb haigekassa ravikulude vähendamise plaane vaadates pähe just selline paralleel. Haigekassa kogus majanduslikult headel aastatel üle kolme miljardi suuruse reservi, mis on mõeldud selleks, et halbadel aegadel hoida ära arstiabi kättesaadavuse vähenemine Eesti elanikele.

Reservi suurus aitaks katta sotsiaalmaksu laekumise puudujäägid kolme aasta jooksul, suurendamata ravijärjekordi ning kasvatades veidi isegi soodusravimite nimekirja. Kuid valitsussektori üldise tasakaalu nimel ei lubata haigekassal neid kasutusele võtta.

Selge, maksutulude vähenedes peab avaliku sektori kulusid kärpima. Maailmapanga ja Rahvusvahelise Valuutafondi analüüsid 1980ndate ja 1990ndate finantskriisi mõjudest nii arenenud riikides kui ka arengumaades näitavad, et valitsused kärbivad kriiside ajal ka avaliku sektori kulusid tervishoiule, kuigi inimeste sissetulekute vähenemise tõttu nõudlus riigi või haigekassa makstud arstiabi järele suureneb ja era-tervishoiuteenuste järele väheneb.

See, teiste riikide ja ka meie enda 1998.–1999. aastate  majandusseisaku ajal saadud kogemus oli põhjus, miks alates 2001. aastast on haigekassa seadusega kohustatud koguma reserve. Et oleks raha, mida kasutada majanduslanguse ajal selleks, et hoida olulist osa inimeste turvavõrgust – arstiabi – väljaspool üldist kriisi.

Esimesed märgid sellest, et riik elab üle jõu, tulid eelmisel aastal, ning kohe vähendati riigieelarve tervishoiukulusid. Riiklikud rahvatervise programmid, mille kulust kolmveerand läheb otseselt tuberkuloosi- ja HIV-epideemia tõrjeks, vähenesid rahaliselt mahult viiendiku võrra. Samas on selge, et majanduslanguse tingimustes on oodata muude illegaalsete tegevuste kasvu seas ka suuremat narkootikumide «turustamist», mis omakorda võib kaasa tuua ka narkomaania ja HIVi leviku uue hoogustumise.

Kuid aasta tagasi võttis riik seadusega ka kohustuse osaliselt eelarvest maksta haiglate ja kõigi teiste tervishoiuasutuste ehitus- ja remondikulusid. Toona oli selleks riigieelarves 125 miljonit krooni. Paraku oli sel real 2009. aasta riigieelarves juba vastuvõtmise hetkel null krooni. Kogu ehitus- ja remondikulu jäi haigekassa kanda.

Ent seegi pole kõik. Ravimite käibemaksu tõustes suurenesid kulud ravimitele nii inimestel, haigekassal kui haiglatel. Haigekassa kompenseeritav ravimikulu suureneb käibemaksu tõusu tõttu üle 60 miljoni krooni. See tähendab, et nii palju rohkem läheb sotsiaalmaksuna makstud haigekassa rahast käibemaksu tõusu tõttu otse riigieelarvesse tagasi.

Tartu Ülikooli kliinikum hindab ravimite käibemaksu tõusu lisakuluks 15 miljonit krooni, kuid samu arvutusi teevad kõik Eesti tervishoiuasutused. Lisakulu plaaniti haiglatele kompenseerida raviteenuste hindade tõusu abil. Uute haigekassa makstavate hindade kinnitamine on aga kuuldavasti valitsuse tasandil külmutatud. Seega peavad tervishoiuasutused sellevõrra oma muid kulusid kokku hoidma.

Pärast seda kui riigi tervishoiukulusid on vähendatud, on raske leida ratsionaalset ja põhjalikust läbimõtlemisest märku andvat põhjendust, miks võtta arstiabilt vähemaks veel 500 miljonit krooni. Tervishoid ja haigekassa on vähendamistesse juba panustanud, siis kui kärbe teistest sektorist esialgu mööda läks. Veel olulisem on aga tõsiasi, et haigekassa erineb kõigist teistest avaliku sektori osadest selle poolest, et ta ei läinud headel aastatel kaasa kulude reipa kasvatamisega. Haigekassa tegi omad arvestused selle järgi, et ta suudaks kindlustatute ootusi ja Eesti tervishoiuasutuste ees võetud kohustusi vähemalt mitme aasta vältel ilma järsu vähendamiseta täita, ka juhul kui sotsiaalmaksu laekumine peaks vähenema. Ning kogus selleks raha.

Keeld võtta haigekassa reserv kasutusele saadab ka valju signaali, mida rahandusministeerium ilmselt tegelikult ei soovi. Märguanne haigekassale (ja kõigile teistele) kõlab ju nii, et loll on see, kes heal ajal säästab. Parem pangem kõik kohe hakkama, sest raskuste saabudes võetakse kogutu nagunii ära.

Loomulikult on järgmine küsimus see, et kui haigekassa saab arstiabi taseme tagamiseks õiguse aastas kas või mõnesaja miljoni krooni ulatuses reserve kasutada, siis eelarve tasakaalu huvides tuleb sama suurusjärgu võrra mujal kulusid vähendada. Ja nii tõesti ongi. Vähendama peab selliseid kulusid, mis riigile üle jõu käivad ja on võetud pikaajalist kuluprognoosi tegemata, nagu seda paraku on vanemahüvitise praegune kõrge ülempiir. Ning ka hea aja luksusprojektid peab panema ootama uusi, paremaid aegu.

Peaminister ütles eelmise nädala pressikonverentsil kärpepaketti tutvustades, et valitsus ei taha teha midagi, mis võiks iivet negatiivselt mõjutada. Kõige tihedamalt arsti-ämmaemandat-õde külastavad inimesed on just lapseootel naised ja väikelapsed. Kriisi laiendamine tervishoidu, mida kulude selline äkiline vähendamine paratamatult teeb, ei ole kuidagi kellegi huvides.

Ka kaitseministeeriumil ei ole oma kättevõideldud 1,75 protsendiga SKTst midagi teha, kui noorte tervis kaitseväeteenistust läbida ei luba. Võrdluseks – kogu Eesti elanikkonna arstiabi kulu, mille katavad haigekassa, riik ja omavalitsused, oli eelmisel aastal neli protsenti SKTst ja see on Euroopa Liidu madalaim näitaja.

Kas see artikkel midagi muudab? Vaevalt et selle aasta eelarves ja kärpekavades. Aga 2010. aasta eelarvet hakatakse kokku panema juba mõne nädala pärast. Seepärast on viimane aeg otsustada vähendada ülejõukäivaid kohustusi ja lõpetada luksusprojektid, et teha ruumi inimeste põhivajaduste ja -ootuste rahuldamiseks. Haigekassal on oma kohustuste jaoks raha olemas. Poliitikud, palun lubage tal seda kasutada.