Mihkel Mutt: Savisaarel ikka otsad pihus

Mihkel Mutt Foto: Mihkel Maripuu

Olgu Savisaar või vanakurat ise – sel nädalal Keskerakonnas toimunu on siiski pisut näotu. Õige olnuks mässulistel vaikselt kõrvale tõmbuda, kirjutab kolumnist Mihkel Mutt.

Äsjaste sündmuste fookus on suurel määral tulevikus. Järjekordsed kohalikud ja riigikogu valimised – seda niikuinii. Aga varjatult lasub kõigel veel ühe paratamatuse aimus. See on ajas ebaselge ja ebamäärane, aga mõjutab niihästi mainitud valimisi kui võib-olla kogu Eesti poliitikat.

Selleks on Keskerakond ilma praeguse juhita. Mis siis sündima hakkab?

Osa Keskerakonnast nüüd välja jäänuid on ilmselt otsustanud poliitikas jätkata, osa mitte (nt veteranpoliitikud). Neist, kes kavatsevad jätkata, sihib mõni järgmisteks valimisteks mõne teise erakonna nimekirja.

Lähiminevikust on näiteid, kuidas ka üsna hallidele tegelastele antakse nimekirjades kõrged kohad, kui nood taipavad õigel ajal ära karata ning oma lagundamistöö eest tasu nõuda (pean silmas mõnda rahvaliitlasest sotsiks saanut). See võib juhtuda ka praegu, aga kõikidele ei tarvitse uusi kohti jätkuda.

Neil, kes kavatsevad oma poliitikutee ka tulevikus siduda Keskerakonnaga, oli (ja on) kaks teed või rohkemgi. Selleks kujutleme esimest Keskerakonna kongressi, kus Edgar Savisaar jääb ainult auesimeheks. Kellel on paremad šansid erakonnas domineerima hakata?

Kas neil, kes praegu välja astusid, näidates, et nad on ­eetilisemad ega suutnud enam «välja kannatada» jms? Nüüd nemad tulevad – ehk ka Evelyn Sepp ja veel mõni – ja ütlevad: «Me oleme tagasi ja juhime teid!»

Või on suurem šanss neil, kes jäid paigale, olid vaikses siseopositsioonis või tiksusid heroiliselt rümba ümber? Hoidsid puhtana «Lenini õpetust stalinismi moonutuste kiuste»? Millegipärast arvan, et viimaste šansid on paremad, ja seda näivad arvavat ka Jüri Ratas ja Kadri Simson (sinnapoole näib sihtivat ka «meie mees» plaanitsetava «oma show’ga»).

Äraminejatele võidakse aga öelda, nagu neile on mõni teinegi kord öeldud: teie läksite kergema vastupanu teed, oma isikliku lunastuse otsimise rada, meie siin pidime asja käigus hoidma.

Minejatel on alati oht end auti mängida. Sest nad ei ole enam põlu all, vaid väljas. Et etteotsa saada, peavad nad end kõigepealt parteiliikmeks tagasi munsterdama.

Lõppeks ei maksa unustada, et Keskerakonnas on ka neid inimesi, kes pole n-ö võitlevad savisaarlased, aga mitte ka tema vastased. Mõned neist on end näidanud võimekate tehnokraatlike juhtidena, nagu nt aselinnapea Taavi Aas. Neil on kindlasti šansse.

Kui hinnata erakonnast lahkumist eetilisest aspektist, siis on see samm asjaosalistele endile ilmselt tähtsam kui avalikkusele. Mässumõte tuli ikka hilja. Aukohus oli ju lihtsalt järjekordne samm pikas reas. See sai ajendiks, sest oli emotsionaalse värvinguga, aga olemuselt polnud see ju midagi uut.

Tegemist on aastate taha ulatuva fenomeniga, mille tuumaks on Eesti oludes erandlik juhtimisstiil ja sisekord. Need, kes praegu välja astusid, olid samuti võimu juures, tegid kõike kaasa ja maitsesid hüvesid, mõni isegi väga pikka aega.

Paratamatult tekib mõte, et nüüd, mil olukord tundub muutuvat dünaamilisemaks, hakkas mõni tegelane tulevikku silmas pidades endale lihtsalt paremat positsiooni otsima. Seevastu nt Sven Mikser lahkus Keskerakonnast ikka väga ammu.

Kas on eetiline ära minna ja parlamenti edasi jääda? Asjaosalised ise ütlevad, et nad ei tohi petta oma valijaid. Ent kas see on nii? Siin tuleb selgelt eristada kahte aspekti, parteilist ja isiksuslikku.

Oma valijatest võivad rääkida need, kelle isiklik häälesaak mahtus 101 parima soorituse sekka. Kellel ei, need said sisse parteitiibade (ümberjagamiste ja nimekirjade) abil ja seega esindavad nad praegu riigikogus parteid.

Kui nad on nüüd erakonnaga sidemed katkestanud, siis on igati loogiline, et nad loobuvad ka oma kohast, sest nad ei esinda enam kedagi. Mis puutub europarlamenti, siis peaksid Keskerakonna saadikud ka sealt ära tulema, sest nad said sinna erakonna häältega ja need kohad kuuluvad erakonnale – umbes nagu ametikorter. Aga vaevalt keegi välja kolib, elamine seal on liiga mõnus.

Küüniliselt võiks öelda, et kõik need lahkujad tahavad olla ausakesed, aga hüvesid edasi maitsta. (Muide, mõne inimese ongi «mäss», st aukohus ja lahkumine kuulsaks teinud. Suurim võitja on Rainer Vakra, kellest mõni kuu tagasi keegi õieti midagi ei teadnud. Aga näe, nüüd on ta kaameras ja esikülgedel – nagu Itaalia politseiseriaalist, ladus ja lobe, võimsam kui Nõia-Ints või Farmi-Gabriel kokku.)

Ühtpidi võib ja tuleb inimeste meeleparandust uskuda. Teistpidi võttes olgu Savisaar või vanakurat ise, aga see, mis praegu toimus, on ka natuke näotu. Mida siis oleksid need poliitikud pidanud tegema? Minu meelest vaikselt kõrvale tõmbuma. Poliitikast ära minema ja hakkama heategevust harrastama või kodanikuühiskonda kujundama – rohujuuretasandil, pikk koredast riidest ürp seljas.

Aga lähiaja poliitikas ei maksa toimunut üle tähtsustada. Niikaua kui Keskerakonna käes on pärast EVd tähtsuselt teine objekt – Tallinn –, niikaua jätkub kindlasti neid, kes on nõus sellest pirukast tüki haukamise nimel end painutama. Kohad ei jää poliitikas kunagi täitmata. Vene valijaskond on inertne ning sotsid sealt suurt loomust ei tõmba.

Mis aga puutub riigikokku, siis pole vahet, kas «üle sõidetakse» kahekümne ühest või veidi enamast saadikust, istugu nood akna all või kus tahes. Konstruktiivset opositsiooni ei olnud enne ega teki ka praegu.

Ei paista kuidagi, et pärast aukohtuid ja lahkumisi oleks sotside ja keski ühendblokk tõenäosemaks muutunud. See sõltub endiselt nii tuttavast tegurist. Lausa uskumatu – üks mees, Edgar Savisaar, hoiab ka praegu teatavas mõttes kogu Eesti poliitikat pihus.