Kunstiakadeemia professor David Vseviov.

FOTO: Peeter Langovits

Ajaloolane David Vseviov leiab, et nii ulatuslikul kriisil ei saa olla ainult rahanduslikud ja majanduslikud põhjused. Tegu on laiahaardelisema kriisiga – väärtuste kriisiga.

Vahel, kui keegi tudengitest on palunud nõuannet mõne tema jaoks täiesti uue teema juurde asumiseks, olen soovitanud alustada üldkäsitlustest – entsüklopeediate ja sõnaraamatute sirvimisest. Et nii saada sissejuhatuseks kätte uurimisvaldkonna peamiste märksõnade kõige üldisem ja esmane määratlus.

Ning võib-olla sellepärast toimisin ka ise «kriisiteemasse» süvenedes sarnaselt ehk võtsingi peaaegu automaatselt raamaturiiulilt esimese kättejuhtuva sõnaraamatu. Milleks saatuse tahtel osutus 1978. aastal trükivalgust näinud «Võõrsõnade leksikon».

Ja lugesin sealt, et kapitalismi üldkriis on «üldine ning mitmekülgne ummik, millesse on sattunud niihästi ülemaailmne kapitalistlik majandus kui ka poliitika ning ideoloogia». Mis üllatuslikult ongi väga täpne määratlus.

Vähemalt selles osas, mis puudutab tähelepanu juhtimist poliitikale ning ideoloogiale. Seega vähemalt kaudselt majandusvälistele aspektidele. Aga just need kipuvad sageli meelest minema ning arutelud meid tabanud kriisist piirduma kitsamalt raha ja laiemalt majandust tervikuna puudutava temaatikaga.

Nii me keskendumegi peamiselt küsimustele, mis käsitlevad spektrit alates kriisi alguspunktide – Lehman Brothersi investeerimispanga põhjaminekust-põhjalaskmisest (maailma mastaabis) ja kinnisvaramulli tekkimisest-lõhkemisest (kohalikes piirides) – tuvastamisest kuni võimalike majandust elavdavate meetmete leidmiseni.

Ning see on paljuski arusaadav, sest siin ja praegu on kriis toonud enesega kaasa väga konkreetsed mured ja sünnitanud hirmuäratavad eeldused. Eeldused, mis võivad viia eelarve jätkuva kärpimiseni, töötute arvu järsu kasvuni, töötajate sissetulekute vähenemiseni, arstiabi kättesaadavuse halvenemiseni jne. Ja viinud on selleni ikka valdavalt vigane rahandus- ja majanduspoliitika, mis väljendus vähemalt kohapeal pankade kergekäeliselt antud laenudes ning valitsuse ebapädevas toimimises.

Kuid nii ulatuslik kriis ei saa olla põhjustatud vaid puhttehnilistest põhjustest – meie variandis kinnisvaramulli lõhkemisest ja maailmas tervikuna pankade likviidsusprobleemidest. Sellel totaalsel kriisil on tunduvalt sügavamad põhjused, mis ei piirdu kaugeltki probleemidega ainuüksi rahanduses ja majanduses tervikuna.

Tegelikult on see hoopis laiahaardelisem kriis. See on väärtuste kriis. Kaugeltki mitte ainuüksi vead ökonoomika vallas, vaid kümnete aastate jooksul järjepidevalt kujundatud väärtushinnangud ja -skaalad on praeguse kriisi esmapõhjusteks.

Olgu nende näiteks kas või meie kodune hiljutine deklareeritud püüdlus viia Eesti Euroopa viie rikkama riigi hulka. Mida see tähendab? Milles seda rikkust mõõta? Kas rikkus rahalises väljenduses saab üldse olla eesmärgiks omaette? Kas rikkus kui selline ongi lõplik väärtus? Jne.

Ning millistest väärtushinnangutest lähtusid need inimesed, kes on nüüdse kriisi oludes sunnitud viima pandimajja, nagu sellest kirjutas 7. veebruari Arter, 280 grammi kaaluva massiivse kuldkäeketi või sõiduauto Lexus eritellimusel tehtud kullast võtmehoidja?

Praegu toimuv on kõige laiemas tähenduses pigem kultuurivaldkonda paigutuv kriis ning rahanduse ja majanduse vallast leiab kujunenud olukorra lahendamiseks vaid ajutist abi andvaid ravimeid.

Need suudavad pakkuda leevendust tagajärgedele, kuid jätavad põhjused ravimata. Mis tähendab seda, et suure tõenäosusega kordub mõne aja möödudes kõik uuesti ning pankade kosumisel laenab osa meist ennast ikkagi lõhki. Suutmata vastu seista jätkuvalt peibutavatele «väärtustele». Ning sellepärast tuleb ka siis, kui kõik põleb ja majandusmured on horisonti varjutamas, vaadata kaugemale ja otsida teid kriisi põhjuste kõrvaldamiseks.

Muidugi ei ole meil siin, väikeses Eestis, võimalik tekitada uusi ülemaailmseid väärtustrende. Kuid midagi saame me ikkagi teha. Riigikogu – eeskuju andes. Valitsus – eesmärke seades.

Meedia – kangelasi luues. Et siis, kui olud paranevad, ei sünniks järjekordset kullast võtmehoidja tellijat. Ja kui mõni üksik ka leiduks, naeraks kallim ja sõbrad ta ühiselt välja.
Ajahetkel, kui kümned tuhanded inimesed mõtlevad peamiselt toimetulekule ja on silmitsi valdavalt materiaalsete probleemide lahendamisega, paistab esmapilgul isegi kohatuna juhtida tähelepanu väärtusi «tootvale» kultuuri valdkonnale.

Kuid tegelikult peaks seda tingimata tegema. Sest piltlikult, viljapuuga võrreldes on kultuur selleks juurestikuks ja tüveks, mis kannab elumahlad õunu kandvate oksteni. Ning ajal, kui Eesti riik lõikab aednikuna puuoksi tagasi, on oht, et vesivõsusid pügades saab eluohtlikult kannatada ka tüvi.

Aga juhtub see kindlasti näiteks siis, kui lõigatud saavad õpetajate palgad. Siis ei korja me paari aasta möödudes mitte õunu, vaid visse. Millel pole mingit väärtust.

Nüüd, pärast ligikaudu kaheksamiljardilist kärbet valitseb igati õige arusaam, et vaid selle lõikega piirduda ei saa ning edasine tähelepanu peab keskenduma abinõudele, mis aitaksid majanduse uuesti tõusujoonele.

Et poliitikud ja isegi professionaalsetest majandusteadlastest asjatundjad pakuvad seejuures erinevaid toimimisstsenaariume, on paraku paratamatus. See omakorda aga tekitab segadust ning on pannud kurtma üldise ja kõikehõlmava visiooni puudumise üle. Kuid visioon selle sõna tõelises tähenduses ei ole majandusvaldkonna kategooria. See ei paikne majandussfääris.

Visiooni kõrval on isegi raha vaid abivahend. Abivahend visiooni elluviimiseks. Ning visiooni tuleb otsida hoopis mujalt. Väärtuste maailmast. Maailmast, kus see kriis sündis.