Kalle Muuli.

FOTO: Peeter Langovits

Uue aasta poliitmood on hirmutamine. Kes võimuladvikust mikrofoni või diktofoni ette satub, see ka hirmutama kukub.




Kui me eelarvet ei kärbi, tuleb IMFi orjus, ähvardab Isamaa ja Res Publica Liidu juht Mart Laar. Kuulad ja ei usu oma kõrvu. Eesti elas IMFi memorandumi nõuete järgi kümme aastat, krooni kehtestamisest kuni  selle sajandi esimeste aastateni. Mart Laar oli selle aja jooksul kaks korda peaminister. Hulk aastaid on ta oma tollaseid IMFi nõuete järgi tehtud otsuseid kiitnud kui iseenda isiklikku geniaalsust. Ja nüüd järsku tuleb välja, et me elasime kõik need ilusad aastad IMFi orjadena?!



Ega riigi helgeimad majandusajud Laarist palju maha jää. Nende lemmiktont on devalveerimine. Kumma D me valime, kas deflatsiooni või devalveerimise, küsivad nad aina. Kõigest aasta tagasi kinnitasid need inimesed endale rusikaga vastu rinda tagudes, et krooni devalveerimine on ilmvõimatu. Jah, just, see lihtsalt pole võimalik. Aga nüüd äkki kuuleme neid kooris rääkimas, et kui riigieelarvet ei kärbita, tuleb devalveerimine.



Hirmutamise põhjust pole just raske taibata. Rahvas tuleb taltsaks ja kuulekaks teha. Pensionärid tuleb sundida leppima lubatud pensionitõusu ärajäämisega, ehkki riigikogu liikmete palgad võivad vabalt tõusta. Lapsevanemad tuleb panna leppima lapsetoetuse kaotamisega, ehkki juba üksainus riigikogu liige, Evelyn Sepp, kulutas mullu taksosõiduks 35 lapse aastase toetussumma.



Kus on siin see õiglus, mida põhiseadus meile lubab? Miks on nii, et juristid räägivad küll põhiseaduse sellest sättest, mis keelab riigikogul enda palka vähendada, kuid unustavad põhiseaduse selle sätte, mis nõuab riigilt õiglust?



Tõsi on see, et rahandusminister Ivari Padar on juba teist aastat järjest koostanud täiesti kõlbmatu riigieelarve ning valitsus ja riigikogu on selle vähimagi vastutustundeta heaks kiitnud. Ei vaidle vastu, riigi kulusid tuleb kiiresti ja palju kärpida.



Aga kulude kärpimine ei ole ainus viis eelarvet tasakaalustada. Ja just sellelt teiselt võimaluselt, riigi tulude võimalikult suurendamiselt tahetakse minu meelest ainitise hirmutamisega rahva tähelepanu kõrvale juhtida.



Eelarvekärped tähendavad seda, et majanduskriisi koorem laotakse taas valdavalt vaesema rahvakihi õlule. Aga lapsetoetus võiks vabalt alles jääda, kui tõsta tulumaksumäära kas või ühe protsendi võrra. Ja kui tõsta tulumaksumäära paari-kolme protsendi võrra, saaks ehk jätta kärpimata mõne riigikaitse- või kultuurikulu.



Kuid mis kõige tähtsam – tulumaksu tõstmine oleks õiglane, sest see võimaldaks riiki toetada mitte ainult vaestel, vaid ka jõukamatel inimestel, neil, kes vahepeal järsult kärbitud tulumaksumäärast kõige rohkem kasu said.