Loomingu toimetaja Mihkel Mutt..

FOTO: .

Tähelepanu on valikuline ja sõimata saavad need, kes kohale tulnud, st on vahetult silma all. Mõned suured teemad või narratiivid ei kao kuhugi, kuigi vahel paistab, nagu oleksid need lahendatud ja meie elust igaveseks kadunud. Tegelikult on need lihtsalt mõnede pakilisemate asjade varjus, tuha all hõõgub aga edasi.


Venemaa saab Eestiga praegu natuke paremini läbi kui aasta eest, aga peaasjalikult siiski mitte sellepärast, et asjad aeguvad, nagu arvas meie välisminister ühes teleusutluses.



Muidugi, eks aeg ravi haavu, aga peapõhjus on praegusel juhul see, et fookus on mujale nihkunud ja ajuti on Venemaa esivaenlaseks varasemate vasallide seast saanud Gruusia, ka Euroopas on talle ebamugavaid riike (Tšehhi ja Poola oma kilbiga).



Sestap ongi Eesti «ohtlikkus» vähenenud ja talle võib ajuti lahkemat nägu näidata. (Muidugi on Eesti huvides see kohe ära kasutada.) Sel tuvastusel pole midagi pistmist russofoobiaga.



Samamoodi roteeruvad liitlased ja vastased kogu maailmapoliitikas vastavalt ühes pingekollete tekkimise ja vaibumisega. Kahtlen aga, kas see tähendab Kremli põhimõttelist suunamuutust.



Siit nüüd Eesti juurde. Sugudevahelistest suhetest ei kuule praegu meie avalikkuses just eriti palju. Mingid võrdse kohtlemise seadused võeti vastu, aga valju vastukaja ei kaikunud.


Teised teemad, eelkõige majanduslik olukord, on selle summutanud. Aga ega see tähenda, et naiste ja meeste suhted oleksid Eesti ühiskonnas igaveseks lahendatud.



Piisab vaid oodata rahulikumat aega, küll siis leek jälle lahvatab. Ja on ka põhjust. Vaadakem soolisest aspektist praegust Eesti valitsust.



Võib-olla on see juhus, aga kolm kõige õnnetumat ministrit praeguses valitsuses on naisterahvad. Seda ei ole mõtet hakata siinkohal põhjendama, julgen väita, et see on eesti rahvale üldteada ja arusaadav tõsiasi.



Kolm äput, kes tunnevad end kõige kindlamalt linte läbi lõigates ja muidu «esindades». Kui ka teiste kabinetiliikmete hulgas on mõni, kes rohkem praktikantministri mõõtu, siis ülejäänud teevad siiski tööd.



Kuidas ma saan uskuda sugupoolte võrdset võimekust, kui veelahe meie ministrite tõhususe ja nende soo vahel langeb praktiliselt ühte? Kuidas ma seletan lasteaiarühmaga kohtumas käies, et mehed ja naised on loodusest võrdsed?



Tahaks öelda, et Ansipi valitsus on räigelt seksistlik, sest on surunud ministriteks mitte just kõige sobivamad isikud, et nende najal demonstreerida oma sugupoole üleolekut ja sellega anda põhjust sugupooltevaheliseks sallimatuseks. Arvan siiski, et subjektiivselt pole see poliitika nii sihiteadlik olnud. Aga välja kukkunud on just nõnda.



Kellele on see kasulik? Kas on siin vandenõu – juudid, vabamüürlased või midagi hullemat? Sest miks on ministriteks pandud siiski just need isikud – seda on mõni eesti mees endalt unetutel öödel küsinud. Kas meil siis tarku tragisid naisterahvaid polegi?



Kas neid pole isegi avalikus sektoris töötanud? Muidugi on. (Varem ka ministritoolil, nagu Liia Hänni või Liina Tõnisson.)



Aga nad on välja söödud või ära saadetud, nagu Riina Kionka või Kersti Kaljulaid, kui ainult mõnda esimest ettejuhtuvat mainida. Nad on andnud oma oskused üleeuroopaliste struktuuride teenistusse, millest meil kui ELi liikmetel on kahtlemata kasu, aga see on kaudne. Miks ei võiks see olla otsene?



Arvan mõistvat põhjusi. On teada, kuidas käisid asjad sõjaväes (vähemasti Vene omas, ei tea, kuidas on  praegu). Ükski ülemus ei võtnud endale pikemat asetäitjat kui ta ise! Too võttis omakorda endast lühema.



Sellepärast oligi nii palju jupatseid marssaleid ja kindraleid. Kahtlustan, et põhimõtteliselt samuti on asi praegu ka meeste ja naiste võimekusega. Paljud (valitsuse) mehed ei taha enda alluvusse või koguni kõrvale naisi, kes on nendega võrdsed või koguni neist võimekamad.



Seepärast pannaksegi parteide tagatubades erakonnale eraldatud ministrikohtadest ühele naine, kelle kõrval ka keskpärased mehed saavad end poliitikahiiglastena tunda.



Proua Jänese kõrval on näiteks Urmas Paet valgustatud gigant. (Vene kolleegi [sel nädalal Eestit külastanud kultuuriminister Aleksandr Avdejev – toim] vastuvõtt oli «Aktuaalses kaameras» nähtu järgi lihtsalt košmaar. Kas kultuuriministrid jäävadki meil «musiministriteks»?)



Ka on mõnel kavalal kantsleril või asjamehel lihtne rumalukese, aga edeva ja auahne naisterahvaga manipuleerida, panna ta oma pilli järgi tantsima.



Tõeliselt võimekas mees muidugi säärast asja ei vaja, tema tahab kolleegiks samuti võimekat inimest, ükskõik mis soost. Aga üks demokraatia varjukülgi ongi see, et üldjuhul käitutakse vastavalt madalaimale ühisnimetajale, st targemad parteitegelased käituvad nagu rumalamad.



P.S. Praegu räägivad ajakirjanikud, sotsioloogid ja üldse kõik telgitaguste paljastajad ning salasusijad, et Maret Maripuul lastakse olla ametis, et ta teeks ära ebapopulaarsed otsused sotsiaalvallas. Et siis järgmisel ministril oleks hea puhtalt alustada. Säärane plaan võiks õnnestuda, kui seda teostada hiljukesi.



Aga pärast seda, kui iga meediakanal on kümneid kordi sellele vihjanud, saab ju igaüks aru, mis mäng käib. Et need eesseisvad ebapopulaar-sed otsused pole ministri patukoorem, vaid tingitud üldisest olukorrast, mille tulekut valitsus piisavalt ette ei näinud.



Liiga tähelepanematuks ja lolliks ei maksa rahvast pidada.