Avo-Rein Tereping.

FOTO: .

TLÜ psühholoogia-dotsent Avo-Rein Tereping kirjutab, et eestlane võib teise eestlase peale kadedust tundes kas või lõhki minna, kuid suudab siiski koostööd teha.

Teleseriaaliga «Tuulepealne maa» tekkinud lainetus meedias on vaibunud ja enam-vähem kõik poolt- ja vastulaused said välja öeldud. Kuid see, millele viitas Ivi Drikkiti artikkel «Ainult üks päev» (PM 30.12.2008) – õde annab üles venna, koolivend tapab koolivenna, kunstnik, kellest oleks raske uskuda moraalilageda röövlikambaga liitumist, teenib ustavalt uut võimu küüditajana –, ei äratanud kuigi palju tähelepanu, kui mitte arvestada artikli autorit ja mõnd internetikommenteerijat.



«See on eestlase iseloomus, üksteisele ärapanemine. Kõige parem, kui saaks tervele perele ära panna. See on olnud nii läbi aegade ja jääb nii ka kuni viimase eestlaseni,» arvab üks Ivi Drikkiti artiklit kommenteerinu. Ja teine lisab «Kõikides rahvusvaheliste uuringute skaalades püsivad eestlased järjekindlalt nn sallimatuse tipus.»



Kokkuvõttes kõlab see nukravõitu müüdina: «eestlase parim toit on teine eestlane».


Eneseiroonia ja -kriitika on olnud alati ühiskonna tugevuse näitaja. Ometi ei ole olemas uuringuid, mille põhjal võiks eri rahvusi reastada omavahelise sallimatuse põhjal, rahvusvaheliselt aktsepteeritud uuringutega mõõdetud sallimatuse indeksit ei ole olemas.



Usaldus tähendab sallivust


Kaudselt saaks sallimatust hinnata usalduse kaudu – mida kõrgem on vastastikuse usalduse määr grupis või gruppide vahel, seda väiksem on sallimatus.



Selle mõõtmiseks organisatsioonides on välja töötatud ka vastav küsimustik, mille järgi määratakse usaldust kui kolmest komponendist koosnevat ootust: uskumust, et inimene või grupp a) lähtub oma tegevuses ausameelselt nii otsestest kui kaudsetest kohustustest ja kokkulepetest, b) on aus kokkulepetele eelnevates läbirääkimistes ja suhtlemises, c) hoidub ülemäärase kasu saamisest teise poole arvelt ka siis, kui niisugune võimalus peaks tekkima.



Ettevõtete võrdlusuuringud on näidanud, et kõrgema usalduse tasemega firmad suudavad olla konkurentsis edukamad ja tulevad kriisiolukorrast välja kergemini. Kriisiperioodil on inimeste vastastikune sõltuvus suurem. Sellest tulenevalt on ellujäämine tõenäosem seal, kus tänu kõrgemale usaldusele suudetakse teha paremini koostööd isikliku konkurentsi asemel. Eriti teravalt ilmneb see nn sotsiaalsete dilemmade puhul, mida on sotsiaal­psühholoogias üsna palju uuritud.



Klassikaliseks näiteks on ühismaade dilemma. Kui mingis kogukonnas on igal perel olulise toidu- ja sissetulekuallikana üks lehm, piisab ühismaa heinast kõhutäieks neile kõigile. Aga ikka juhtub, et mõned kogukonna liikmed loodavad saada suuremat kasu ja võtavad teise lehma lisaks. Kui ühe eeskujule järgnevad teisedki, ei jätku kõigile ühisest karjamaast ja terve kogukond jääb nälga.



Samas seisus on laevahuku üle elanud seltskond merel hulpivas paadis. Kui mõni grupist ei allu toidu ja vee kasutamise piirangutele ja käib pimeduse varjus salaja varastamas, väheneb kogu grupi, ka enda arvates oma elu päästmiseks teiste tagant varastaja ellujäämise tõenäosus.



Kas majandustormis räsitud ettevõte, mingi inimgrupp või riik erineb toodud näitest? Mitte eriti. Seetõttu on usaldus esmane eeldus nii ettevõtte kui riigi ellujäämiseks rasketes oludes. Hans H. Luige sõnul – usalduse määr mõõdab jõukust ja õnne. Kus usaldus, seal hea elu (EPL 31.10.2008).



Kas eestlaste vahel valitseb usaldus?


Usalduse määr on suhteline. Seda saab hinnata vaid kellegagi võrreldes. Eurobaromeeter mõõdab võrdlevalt institutsionaalset usaldust ning 2008. aasta sügisel usaldas Eesti valitsust 48 protsenti elanikke (Euroopa Liidu 27 riigi keskmine on 34 protsenti, Eesti asub sellel skaalal 9. kohal.)



Kuigi ei ole rahvusvahelisi võrdlus­uuringuid, mis annaksid inimestevahelisele usaldusele erinevates riikides numbrilist hinnet, saab seda teha kaudselt – selle järgi, kuivõrd mingi piirkonna kodanikud suudavad teha midagi üheskoos ja jätkusuutlikult. Koostöö ei ole võimalik inimeste vahel, kes ei usalda ega salli üksteist.



Niisugust hinnangut ühiskonnas valitsevale usaldusele kasutas tuntud mõtleja Francis Fukuyama, võrreldes näiteks omavahel Põhja- ja Lõuna-Itaaliat. Kui usaldus on vaid väikese grupi või klanni piires, ei õnnestu realiseerida suuremaid projekte. Edukaks ühistegevuseks on vajalik usaldus laiemal alusel – et inimene usaldaks asju ajada teisega, sõltumata klannikuuluvusest.



Maailmas on palju eestlastest suuremaid rahvaid, kes ei ole suutnud luua oma riiki. Üheks põhjuseks on koostöösuutmatus teise perekonna, klanni, suguharuga. Eestlased on seda suutnud. Ilma omavahelise usalduseta ei oleks see võimalik.



Eks näita seda ka meie lähiajalugu – oma riigi taastamine ei oleks õnnestunud ilma eesti inimeste ja gruppide vahelise usalduseta. Ega oleks ka kui tahes kõlavad üleskutsed toonud kokku omavahel usaldamatuid inimesi möödunudaastastele suursündmustele – võimsalt kulgenud öölaulupeole ja  «Teeme ära» prügikoristustalgutele. Eks näiteid on enamgi.



Usaldus ja poriloopimine


Pidades eestlastevahelise sallimatuse ilminguks sõnasõda («poriloopimist», nagu mõned armastavad öelda) poliitikute või naabrite vahel, tasuks meenutada äsjastel USA presidendivalimistel konkurentidevahelist kähmlust. Meil toimunu on selle kõrval lapsemäng. Kui valimised said läbi, algas endiste konkurentide vahel koostöö.



Omavahelised nägelused ja poriloopimine võivad kõrvalt vaadates tunduda küll tülgastavad, kuid kui hiljem suudetakse ühise eesmärgi nimel edasi minna, on niisugune «sallimatus» pigem küll üks usalduse väljendusvorme.



Sest kõrge usalduse tasemega ühiskonnas võib oma arvamust öelda, kartmata saada järgmistel päevadel maha koksatud, nagu on peaaegu et tavaks saanud mõnes teises riigis, ehkki sealsed poliitikud tunduvad olevat kõiges üksmeelel.



Aga loomulikult tuleb usaldust luua ja hoida, kuid see on juba teine teema.


Kui lähtuda sotsiaalpsühholoogias tehtud usalduse uuringutest ja definitsioonist, on eestlane pigem eestlase sõber, igatahes rohkem kui paljudes ühiskondades. Või kui öelda teisiti – eestlane võib teisele eestlasele pasunasse panna, käru keerata, tünga teha, kadedusest lõhki minna, kuid paradoksaalsel kombel suudab ta sellest hoolimata teha suurepäraselt koostööd. Või hoopis ehk tänu sellele?