Vello Salo

FOTO: Pm

Üleeile, 25. jaanuaril, kaks päeva enne holokausti mälestamist, teatas uudisteportaal Delfi: «Paavst lubas holokausti eitajad taas kogudusse.» Asjahuviline võis selle pealkirja all edasi lugeda: «Paavst Benedictus XVI lubas neli 20 aastat tagasi peapiiskopi poolt kogudusest välja heidetud Rooma Katoliku Kiriku piiskoppi tagasi kogudusse; üks väljaheidetutest solvas juute, väites, et natside gaasikambreid ei olnud olemas.»

Pealkiri räägib «eitajatest», tekst ühest eitajast, ka pole ilmselt tegemist holokausti, vaid gaasikambrite eitamisega. Need vasturääkivused panevad küsima: kas praeguse paavsti samm on seotud holokausti eitamisega?

Kõnealust paavsti dokumenti lugedes selgus, et tsiteeritud teate vahendaja ei ole märganud, millest teade räägib. See räägib II Vatikani kirikukogu tunnustamisest. Andkem «tõlkijale» andeks, ent küsigem: kas poleks aeg, et ajakirjanikud tutvuksid maailma vanima ja suurima kiriku põhilise terminoloogiaga? Seda enam, et umbes pool Euroopa Liidu rahvast tunnistab katoliku usku ja nende põhiteadmiste kirjeldamiseks piisab vähestest ridadest.

«Kogudusest väljaheitmist» katoliku kirik ei tunne. Maailmas on praegu üle 34 000 kristliku kiriku ja mõnes neist võidakse ka kogudusest välja heita, ent katoliku kirikus on see võimatu: siin saadakse kiriku liikmeks ristimise läbi ning kõik ristitud on kiriku liikmed ja jäävad selleks eluotsani – nii head kui halvad.

Muidugi mõista võib katoliiklanegi «kirikust välja astuda», ent see on ainult tema arvamine. Kirikul ei ole mingit vahendit sündinud asju – ristimine on ju sündmus, kiriku keeles koguni uuestisündimine – olematuks teha, «maha pesta». Niisama vähe on võimalik roomakatoliku kirikust välja heita, ka kui muud kirikud seda teeksid.

Rooma kirikus on kirik ja kogudus kaks eri asja. Kes ei ole kiriku liige, ei saa olla koguduse liige, ent kõik kiriku liikmed kuuluvad kogudusse, mille piires nad elavad (näiteks Sillamäe või Valga kogudusse). Nad kuuluvad kogudusse, ilma et oleks koguduse liikmeks registreerimist, liikmemaksu või muud sellist. Kui keegi kolib, saab temast lihtsalt uue elukoha koguduse liige. Ta võib ise kogudusest eemale hoida, ent «kogudusest väljaheitmist» katoliku kirik ei tunne.

Nende teadmistega võiksime juba 21. jaanuari dokumendi juurde asuda, kuid hea on enne märkida ka selle kuupäeva tähendust: nimelt toimub 18.–25. jaanuarini üle ilma (ja juba sada aastat) palvenädal kristlaste ühtsuse eest.

Dokument räägib neljast mehest, kes ei tunnustanud II Vatikani kirikukogu otsuseid (kirikus nimetatakse seda skismaks) ja lasksid end 1988. aastal ilma paavsti nõusolekut küsimata (mis on katoliku kirikus vajalik) piiskopiks pühitseda. Sel põhjusel karistati neid teenistuskeeluga. Kuna nad nüüd on valmis selle kirikukogu otsuseid tunnustama, vabastati nad teenistuskeelust.

Tegemist oli niisiis hea sõnumiga: «kadunud poegade» tagasipöördumisega ühtsuspalve nädalal. Kuidas see seostati holokaustiga, nii et isegi Iisrae­li suursaadik olevat protesteerinud? Ja kuidas sai sellest tundmatuseni muutunud nupuke Eesti uudisteportaalis?

Üks seadusevastaselt pühitsetutest, inglane Richard Williamson, on tõesti avaldanud oma vaateid holokausti asjus. Ent on olulisem meeles pidada, et ta pühitseti piiskopiks paavsti loata. Williamsonil ei ole tänapäevani ka ametikohta katoliku kirikus. 21. jaanuari dokument käib ainult nelja piiskopi teenistuskeelu tühistamise kohta ega õigusta kõiki nende tegusid.

Paistab, et pole liiast lisada: katoliku kirik tunnistab Jumala käsku «sina ei tohi tappa» selles mõttes, et inimest ei tohi tappa mingil põhjusel, ei eestlast, juuti, venelast ega keda tahes. Ent ajaloo uurimine pole kiriku ülesanne. See jääb ajaloolaste hooleks, olgugi et kirik tunneb suurt huvi ajaloo vastu.

Lõpuks ka sõnake «solvamisest». Oletame, et keegi eitab 1941. aasta juuniküüditamise toimumist. Neid eitajaid ju ongi. Kas on eestlasel põhjust sellest solvuda? Kas ei tuleks pigemini eitajale kaasa tunda ja teda aidata? Küüditamise õudus jääb faktiks – nii ka holokaust ja kõik teised õudused.

«Kerge on hukka mõista. Tarvis on mõista,» tuletab Paul-Eerik Rummo luuletus meile meelde. Tuletagu täna, tuletagu tulevikuski.