Kalle Muuli: IRL valib esimehe, mitte kodurahu

Kalle Muuli Foto: Peeter Langovits.

Olukord, kus IRLi uue esimehe kohale pole ametlikke kandidaate, on vesi manipulaatorite veskile, kirjutab ajakirjanik Kalle Muuli.

Kolm päeva tagasi algasid USAs eelvalimised, mille käigus vabariiklaste erakond selgitab välja oma presidendikandidaadi. Viimane hääletus toimub alles suvel, aga juba ammuilma on teada, kes kandideerivad, millised on kandidaatide seisukohad ning milline on nende toetus üleriigiliselt ja igas piirkonnas eraldi. Täielikult on välistatud võimalus, et ootamatult ilmub kuskilt välja mõni üllatuskandidaat.

Isamaa ja Res Publica Liit valib Mart Laari asemele uue esimehe kolme nädala pärast, 28. jaanuaril, aga erakonna liikmed ei saa veel niipea teada isegi mitte kõigi kandidaatide nimesid.

Lohutuseks võivad nad ajalehest lugeda, et Urmas Reinsalu jälgib olukorda erakonnas tähelepanelikult ja murega, aga pole langetanud otsust, kas ja kuhu ta kandideerib. Ja et Tõnis Lukas arvab, et kuna erakonna juhtkond peab teda sisevaenlaseks, siis pole tal mõtet kandideerida ja nüüd on Andres Herkeli kord.

Ajakirjanikud räägivad ka Liisa Pakostast, Marko Mihkelsonist, Jaak Aaviksoost, Erki Noolest, Juhan Partsist ja veel paljudest teistest. Vähesed on öelnud kindlalt «ei», Pakosta ja Herkel on väljendanud valmisolekut kandideerida, aga ametlikult üles seatud kandidaate, kelle sobivust erakonnaliikmed saaksid arutada, pole olemas.

Seetõttu pole ka lõplikku nimekirja kandidaatidest, kes avalikult oma seisukohti tutvustaksid, väitleksid ja kandidaatidena ajakirjanike küsimustele vastaksid. Selgeid valikuid asendavad hirmu- ja õudusjutud mingist müstilisest mustast hobusest, kes vahetult enne valimisi kuskilt välja kappab.

Eelnenud kõrvutusega ei tahtnud ma öelda, et Eesti erakonnad peaksid esimehi valima samamoodi nagu USA erakonnad sõeluvad presidendikandidaate. Kindlasti mitte. Tahtsin rõhutada, et demokraatia ei tähenda ainult hääletamist, vaid ka korda, mis tagab hääletajale võimaluse kujundada oma arvamus aegsasti enne seda, kui ta hääletuskasti juurde astub.

Nii nagu kandidaadid peavad olema varakult teada, nii tuleks vähemasti parteisisestel valimistel varakult lukku panna ka valijate nimekiri, et mõni kandidaat ei saaks viimasel hetkel endale erakonda poolehoidjaid juurde osta.

Isamaa ja Res Publica Liidu mängureeglid ei ole hullemad ega paremad kui Eesti erakondadel keskmiselt. Manipuleerimist võimaldav ebamäärasus on üldine häda. Isegi Eesti presidendi valimisel mullu suvel selgusid ametlikud presidendikandidaadid paar päeva enne valimisi.

Seaduse järgi võib hääletusvoorude vahepeal, sisuliselt vahetult enne hääletust, veel uusi presidendikandidaate üles seada.

Võimalik, et erakondade juhid on reeglid sihilikult lõdvaks jätnud. Sogases vees püüab suurema kala see, kellel väge ja võimu rohkem. Aga IRLi salvavad kehvad mängureeglid praegu valusamini kui teisi erakondi.

Kindlasti on oluline, kes valitakse erakonna esimeheks, kuid sisevastuolude korral on veelgi olulisem see, kuidas ta valitakse. Kui valimistest jääb õhku vähimgi kahtlus, et need polnud ausad, siis pole ka koostööd ja kodurahu loota, olgu esimees kes tahes.

IRL on Eesti noorim ühenderakond – Isamaaliit ja Res Publica ühinesid 2006. aastal –, aga kahe erakonna liikmete koostöökatsed ja vastuolud on ilmselt kõige pikemate juurtega.

Ühenduse Res Publica asutajate seas oli 1989. aastal palju noori inimesi (Mart Nutt, Andres Herkel, Jüri Luik, Indrek Kannik, Vootele Hansen jt), kes hiljem olid ka Isamaa asutajad. 1992. aastal avastasid nad ootamatult, et Res Publica ei kuulugi enam neile.

Tallinna koolinoored eesotsas Ken-Marti Vaheriga ja Urmas Reinsaluga olid hulganisti ühendusse astunud ja hääletasid vanad olijad juhtkohtadelt maha. Res Publica esimeheks valiti siis Andres Herkeli asemel praegune majandusministeeriumi ametnik Meelis Kitsing.

Vaevalt see vana lugu tänapäeval laiemat erakonnasisest vimma tekitab. Halvimal juhul ehk ainult antipaatiat üksikute inimeste vahel.

Hoopis olulisem oli IRLile 1999. aasta. Ühendus Res Publica toetas siis Isamaaliitu riigikogu valimiskampaanias, mille tulemusena Isamaaliit sai taas peaministritooli. Vastutasuks küsis Res Publica oma liikmetele kõrgeid kohti Isamaa valimisnimekirjas, kuid Isamaa jättis tulevased äraostmatud riigikogu ukse taha. See seljakeeramine tekitas trotsi ja oli üks põhjus, miks Res Publica juhid ühendusest erakonda tegema hakkasid.

Pärast Res Publica valitsuse kukkumist 2005. aastal olid mõlemad erakonnad madalseisus. Surmahirm sundis ühinema, kuid sõbralikult alanud koostöö kasvas peagi üle võimuvõitluseks, kus vahendeid ei valitud. Või kui väga täpne olla, siis äraostmatud valisid Res Publicas ennegi kasutusel olnud vahendid, mida isekeskis ilkudes demokraatlikuks otsustusprotsessiks ja sisedemokraatia võidukäiguks kutsuti.

Demokraatlik otsustusprotsess käis nii, et mõnele vaesemale kollektiivile osutati mingi teene või laoti sularaha otse peo peale, mispeale kogu seltskond kirjutas ülemuse etteütlemise järgi parteisse astumise avalduse ja tuli erakonna üldkogule hääletama nagu vaja.

Kõige silmatorkavamalt õilmitses sisedemokraatia 2002. aastal Res Publica teisel üldkogul Viljandis, kuhu üks leer tõi oma esimehekandidaadi toetuseks Ida-Viru­maalt bussidega kohale osa sealsest invaühingust.

IRLi sisevastuolude põhjuseks pole ilmavaadete lahknevus, vaid just nimelt see, et pärast ühinemist võtsid Res Publica juhid samalaadse sisedemokraatiaga üle võimu ühenderakonnas ja tõrjusid paljud Isamaa tuumiku liikmed jõuvõtetega kõrvale.

Seda viga on tagantjärele raske parandada. Vaevalt lepitamine õnnestub, kui erakonna esimeheks valitakse emma-kumma poole liidrite sekka kuuluv inimene. Isegi siis, kui näiteks mõni äraostmatute nime all tuntuks saanud poliitik saavutab eeloleval üldkogul võidu täiesti puhaste kätega, vajavad vähemasti vanad asjad ikkagi selgitamist.

Paraku jätab IRLi esimehekandidaatide peitusemäng mulje, et mingit koostööd või lepitamist isegi mitte ei proovita saavutada. Käiakse rusikas taskus ja üritatakse nurga tagant nuga anda. Põhimõtteliselt saab ju muidugi ka jõuga asju lahendada, miks mitte.

Mingile väiksemale seltskonnale võib see ajutiselt ka kasulik olla. Ent erakonda tervikuna see tugevamaks ei tee.