Peeter Olesk

FOTO: Peeter Langovits

Kirjandusteadlane Peeter Olesk leiab, et Eesti on kaotamas oma nägu. Oma vigade asemel otsitakse teiste omi.

Eesti Vabariigi presidendi Lennart Meri isiklik mobiiltelefon oli kõrgemat järku kui lihtsurelikel. Väikesel jaanitulel Paslepas läks see kord kaduma ja kulus vist veerand tundi, enne kui me selle leidsime. Oli sealsamas lõkkeaseme kõrval, kuid väljaspool välitaskut.



Lennart Meril polnud aga isiklikku kahvlit, kui ta presidendiks valitult Kadriorus tööle pidi hakkama. Ei isiklikku ega kahvleid külalistelegi.



Siis ta arvas, et Eesti Vabariigi Soome suursaatkonna residentsi köögiinventar – nuge ja kahvleid peab niisuguses kohas olema vähemalt veerandsada paari – tuleb kanda Kadriorgu bilansist bilanssi. Kuhu sa kannad, kui pole bilanssigi? Ainult näljased näod.


Mis on isiklik?



Minister ei pruugi olla ärastaja. Kuidas saaks praegune sotsiaalminister Maret Maripuu ärastada riigimehelikku tarkust? Selleks peaks ta olema uskumatult leidlik. Kohalik Newton, õunaga vastu pead. Ent ministrist võib ärastaja teha. Lavastamise asi.



Nii on läinud majandus- ja kommunikatsiooniministri Juhan Partsiga (IRL), kes pealkirja järgi garanteerib eksporti miljardi krooniga («Parts toetab eksporti miljardigarantiiga», PM 12.01).


Egas ta oma taskust seda ei garanteeri! Tema juhib ministeeriumi, kus talle ja kantslerile alluvad ametnikud on töötanud välja plaani ergutada Eesti nimele vormistatud kaupade müümist mujale. Umbes nagu mugavuslipu laevu.



Ma ei ütle, et vale on plaan. Miljard, mis sellise plaani tagatiseks pannakse, pole lihtsalt Partsi oma. Kus see miljard oli siis, kui lõhuti ära raudteekolmnurk Tartu–Valga–Petseri, ja siis, kui minu koolivend arvas, et raudteel polegi mõtet, vaid eeskätt tuleb toetada Tartu lennuvälja Ülenurmel, kuid ka siis, kui ilmnes, et reisirongiühendus Tartust Valka ja sealt edasi Riiga ning juba kaugemale Varssavisse taastub alles alates aastast 2010?



Partsile omistatakse miljard, ent kus see on, kui kommunikatsioon ei toimi?! Kusjuures, veel kord, see miljardigarantii pole tema taskust. See on meie ühisosa.


Priipass-hobused



Isiklikud saavad olla oma sõnad. Need ei ole kellelegi keelatud. Olin ise juures, kui tollane regionaalminister Vallo Reimaa (IRL) rääkis 2007. aasta lõpus sellest, et kõik omavalitsused peaksid elama nagu inimesed Piirissaarel. Võtke eeskuju!



Kuu aega hiljem võeti maha mitte Piirissaare, vaid minister ise, ja ilma igasuguste oma sõnadeta. Kas keegi on lugenud uue regionaalministri Siim-Valmar Kiisleri omi tähti? Ma mõtlen sõnu, mitte kolme risti ja nimekirjutust...



«Isiklik» tähendab seda, et sa käitud õukonnas nagu suverään ehk kommetest kinnipidavalt, aga mitte ka nagu pugejalik töllmokk. Eesti on kaotamas oma nägu. Täiskasvanu iga tagasi, 20 aasta eest ehk kodanike komiteede loomise aegu taheti oma nägu. Tollal kehtisid Nõukogude Liidu ja pagulaste asukohariikide passid. Vähe oli neid, kes teadsid, kes oli «priipass-hobune».



Niisugune oli too, kes jooksis vankri kõrval, mitte ei vedanud. Kas ei ole praegu sedamoodi, et noid priipass-hobuseid on tulnud järjest juurde, aga uued näod ilmnevad peamiselt rubriigis «Õnnetused ja kuritööd»? Pole nägu ega ka selgust selles, mis meie riigis kuulub sulle. Me elame vabalt, ent justkui ilma riigita. Oma riik on ka oma nägu. Või vastupidi.


Kelle asi?



Väljastpoolt ei peaks taksotransport kuuluma kirjandusteaduse alla kohe mitte kuskilt otsast. Mida tunneb kirjandusteadlane aga siis, kui kuuleb, et taksojuht on oodanud klienti viis tundi? Ta võib küsida, miks kirjandus on vait (Tartus sõitis Nobeli nominent Friedebert Tuglas omnibussiga, Tallinnas tuttava autoomanikuga).



Ta, see kirjandusteadlane, võib küsida siiski ka teisiti. Mida teeb taksojuht viis tundi, kui tal pole tööd, kuigi ta on tööl? Kas keegi kujutab endale ette Eesti Vabariigi presidenti, kes vaatab tundide kaupa lakke? Millal õun kukub!



Me oleme tänavuse riigieelarve, ma kordan, m e i e  r i i g i  eelarve uue kärpimise lävel. Mitte väravas, vaid uksel. See puudutab meid kõiki, kuigi mitte igaüht samamoodi. Siit minu soov: võimukandjad ei tohi paanikat suurendada, aga peavad tunnistama oma vigu. Sellega jääb praegune võim kimpu. Oma vigade asemel otsitakse teiste omi.



Mina ei otsi Eesti Vabariigi asemele teist riiki – kus noid vigu poleks!