Alo Raun

FOTO: Peeter Langovits

Erakondade valvuri Kaarel Tarandi idee panna parteidele riigieelarvest kukkuv eurode rahe sõltuma liikmemaksudest on üks selle aasta värskendavamaid poliitmõtteid. Ideel näib olevat ka väga suur rahva toetus (sh 92 protsenti Postimehe online-gallupile vastanutest), samal ajal kui, üllatus-üllatus, (võimu)erakonnad seda ei poolda.

Vastased on haaranud kinni selle nõrgematest detailidest ning üritanud mõtet ära narrida, soovimata süveneda põhisõnumisse. Poliitikavaatlejad on juba ammu esile toonud, et Eesti demokraatia silmatorkavaim mädapaise on liiga autoritaarsed erakonnad – meenutagem mõisteid nagu kummitempel, tagatubade võim jne. Tundub loogiline, et sel väärnähtusel on võimaldanud paisuda just helde ja kergekäeline erakondade riigieelarvest toetamine.

Ka Kaarel Tarandi põhisõnum on, et probleem vajab lahendamist. Kuidas seda aga teha? Kas peaks andma mõnele organile õiguse sekkuda parteide siseasjadesse või tuleks võtta erakonnad riigi moonakotilt maha?

Selliste alternatiivide valguses tundub Tarandi idee üsna mõistlik vahevariant – parteid pannakse ühtpidi oma sissetuleku nimel pingutama, kuid teisalt jääb detailsem järelevalve liikmete endi teha. Oluline muudatus on see, et kuna rohkem liikmeid maksab  liikmemaksu, on nad ka nõudlikumad selle kulutamise suhtes – Eesti materialistlikus ühiskonnas oskavad inimesed hästi raha lugeda.

Kuid Tarandi juhtmõtet on võimalik ellu viia ka teisel teel, sidudes selle «kurikuulsate» demokraatia arendamise sihtasutustega. Mulle tundub, et suur osa DASAde kriitikutest nõustuks nendega tingimusel, et sihtasutusi hakatakse rahastama praegu erakondadele mineva raha arvelt. Idee ise on ju õilis – panna erakonnad tegelema rohkem sisu ning vähem kampaaniate ja argipoliitikaga.

Või kui sõnastada see mõte teistpidi, siis erakondadele riigieelarvest tulevale rahale võiks esitada tunduvalt rangemad nõudmised – no umbes nii, et valimisreklaamideks tohib kuluda vaid 30 protsenti sellest, 30 protsenti peab minema sisuga tegelemiseks ehk DASA-le jne. Usun, et selle muudatuse mõju Eesti poliitikale oleks võrreldav Tarandi ideega.

Omaette küsimus on, mis paneks erakondi emba-kumba nende rahalist vabadust kammitsevat ideed toetama. Või õigupoolest, kes paneks. Kas sina näiteks oleksid valmis lubama, et ei vali erakonda, mis toetab DASAdele riigieelarvest lisaraha andmist, kui parteide rahastamine samal ajal ei vähene?